Luu-uurimisest ja luudest

Aakre leide ja keraamikat oleme juba mõnevõrra lähemalt tutvustanud. Vahepeal sai aga valmis esialgne luu-uuring. Enamus ehk on luu-uurimist peamiselt televiisorist näinud ja kahjuks pole arheoloogidel sääraseid uhkeid laboreid ja väärtuslikku tehnikat nagu krimisarjade osteoloogidel. Sellegipoolest on meilgi piisavalt lauaruumi, hea valgus ja luubid-nihikud-kaalud, mis ajavad ka üsna edukalt asja ära.

Dokumenteerimisest ja analüüsimeetoditest täpsemalt

Luuhoidla panoraamvõte. Tegelikkuses on ruum küll väiksem kui sel fotol tundub, aga kolm inimest mahub siia töötama sellegipoolest.

Tartu luuhoidla panoraamvõte. Tegelikkuses on ruum väiksem kui sel fotol tundub, aga vähemalt kolm inimest mahub siia töötama küll.

Inglismaal toimus luude analüüs selle ukse taga. Vedelike ja toidu manustamine ukse taga keelatud, piiranguid on ruumis veelgi.

Inglismaal toimus luude analüüs selle ukse taga. Vedelike ja toidu manustamine teiselpool ust keelatud, piiranguid on ruumis veelgi, kuigi sisemus on üsna sarnane Tartu luuhoidlaga.

Püüdsime olla esemete ja luude asukohtade määramise ja kirjapanemise juures väga täpsed. Soonkinnisega kotikesi oli meil tuhandeid. Esmalt said pea kõik kotikesed avatud (välja arvatud laboratoorseteks proovideks mõeldud ja fooliumisse pakitud leiud), esemed-luud pestud, vajadusel sorteeritud (pesemisel selgub alati, et kaasa on igaks juhuks võetud mõned luu või keraamikakillu moodi kivikesed), kuivatatud, sildid korrastatud ja uuesti pakendatud. Leiud said endale numbrid ning karbikesed ning on kirjas leiunimekirjas. Luudega läks aga teistmoodi.

Nimelt, ei ole meil kombeks luid karbikestes hoiustada, sest ajalugu on näidanud, et kui ühe suure karbi sees on mitu väikest (kaaneta!) karpi, siis ”hüppavad” luud ühest karbist teise ka kõige ettevaatlikumal transportimisel. Numbreid luudele me peale ei kirjuta ja ega ei olegi otseselt midagi kirjutada, kuna erinevalt leidudest ei saa segatud luud (e luud, mis ei ole leitud skeletina) endale alanumbrit, vaid peavad leppima ainult peanumbriga*. Otsustasime, et kõik luud jäävad oma soonkinnisega kotikestesse ja kaevamisel lisatud kontekstisildidki jäävad sinnasamasse. Iga viimne kui luukilluke pidi nimekirjas eraldi mainitud saama, lisaks oli vaja välja mõelda süsteem, kuidas oleks kõige lihtsam vajalikud luukillud uuesti üles otsida. Tegime nii, et luud jäid kaevamiskuupäeva järgi suurematesse kottidesse, mis on lisaks kuupäevale ka nummerdatud (1-16) ja igal väiksel kotil suure koti sees on omakorda number, põhimõtteliselt nagu alanumber leiunimekirjas. Neid väikseid kotte ja sildikesi sai kokku kena ümmargune arv – 850.

Viimane kotike, kus on näha poolikut piimahammast, numbri- ja kontekstisilti. Teisel fotol on üks keskmine luukilluke nihikuga. Selliste kohta pole muud öelda, kui ''määramata toruluu katke''.

Fotol on üks keskmine Aakre luukilluke nihikuga. Selliste kohta pole muud öelda, kui ”määramata toruluu katke”. Siin on näha ka mullikile, mis Inglismaal kõikide luulaborite laudu katab.

2015-03-27 16.04.54

Viimane kotike, kus on näha poolikut piimahammast, numbri- ja kontekstisilti. Kotike on tähtsa laboriinventari – köögikaalu – peal.

Nende 850 koti avamine, sulgemine ja sildikeste kirjutamine oli üllatavalt aeganõudev. Täiesti uskumatu, kuidas vahel mõni mini-grip kotike lihtsalt ei taha lahti tulla! Vaatamata minigripitüütusele, õigustas lisatöö end täielikult, kui GIS kaarditöötlusprogrammis (kasutasime Quantum GIS-i, sest see on tasuta ja seda saab kasutadaka mujal kui ülikooli arvutites) sai vaadata, kus täpsemalt asusid pealuukillud või varbad või lasteluud. Kuna ilma GPS-koordinaatideta, sõelalt leitud esemed ei ole veel piirkondade viisi kaardile kantud, siis lõplikke plaane me veel näidata ei saa. See aga ei takista meil GPS-koordinaatidega luude levikuplaani näitamast.

põlenud ja põlemata

Põlenud ja põlemata luud, millel on GPS-koordinaat. Millised tühjad laigud ongi luudeta alad ja millised on kivid?

 Luude kaal

Kasutasime luude kaalumiseks kõige tavalisemaid köögikaale, millest Tartu oma ei suuda mõõta väiksemat vahet kui 2 grammi ja teine, mida Inglismaal kasutada sai, suutis tuvastada grammise erinevuse. Sellest tulenevalt sai kergeimate luude kaaluks järjepidavuse huvides kirja panna < 2 g, kuigi enamik neist kaalus päris kindlast ka alla grammi. Luude kogukaalu me seetõttu täpselt ei tea, sest kui kõik korraga kaalule panna, on luudele lisaks mitmeid eri suuruses kilekotikesi, konteksti- ja numbrisilte. Peame leppima umbkaudse kaaluga, mis on 2100 grammi ringis. Kusjuures, sinna ca 2100 grammi sisse kuuluvad nii looma- kui ka inimluud, nii põlenud kui ka põlemata. Seda kõike on üsnagi vähe, vähem veel kui ühe täiskasvanud inimese skelett võiks kaaluda. Tarandist leidsime aga vähemalt neljateistkümne erineva inimese luid, loomadest rääkimata.

Need 14 indiviidi, vähemalt 

Inimeste kindlakstegemine fragmenteerunud luude põhjal käib enamasti korduvate luuosade abil ehk loetakse kokku, mitu mingisugust ”juppi” on ning kui ühte ja sama luuelementi on rohkem kui üks, on ilmselt tegemist mitme indiviidiga. Kui luud on kehas paaris, siis oleks ideaalne ka määrata kehapool, kuhu luu kuulus, kuid fragmenteerunud materjali juures on see äärmiselt keeruline. Luu-uurijate suureks rõõmuks säilivad mõned luud paremini kui teised ja nende välimus on üsna äratuntav, näiteks oimuluu kaljuosa (e kõrvaauk seespoolt koljut).

Üks parempoolne kõrvaauk seestpoolt.

Üks parempoolne kõrvaauk, seestpoolt ehk oimuluu kaljuosa katke.

Seegi kord sai inimeste minimaalne arv tarandis määratud suuresti just nende oimuluukatkete abil. Minimaalseks indiviidide arvuks nimetame seda seetõttu, et kuniks me ei suuda kõiki luutükke indiviidide vahel kenasti ära jagada, võib alati olla veel mõni indiviid, kellel seda ”kõige levinumat” ehk Aakre puhul oimuluu kaljuosa ei olnud säilinud, näiteks need kolm last, kellest järgmises lõigus juttu on. Neid ”kaljuosata” indiviide võis aga olla veelgi rohkem. Kokku leidsime oma tarandist üheteistkümnele eri inimesele kuulunud kaljuosad, millest põletamistunnustega oli viis.

Üheteistkümne oimuluu põhjal eristatud maetu seas oli üheksa täiskasvanut, üks laps ning loode, kes oli surnud raseduse keskpaigas, 16-24 nädalal. Sellise vanusega loote luid oli leidude seas veelgi, tõenäolisimalt oli tegemist nurisünnitusega, Mõne tema luu võiks dateerimisele saata, et teada saada, mis ajastust ta pärit oli. Täiskasvanute vanuse või soo kohta ei ole seekord võimalik eriti midagi öelda, sest kuigi aeg-ajalt sattus lauale üsnagi robustseid ja mehiseid luuelemente või hambaid, ei kordunud neist katketest ükski. Kõige selle põhjal võib väita vaid seda, et kalmesse oli maetud vähemalt üks mees, mis ei ole küll just suurim töövõit, kuid nii fragmentaarse materjali põhjal on sedagi hea kindlalt teada.

Määramata toruluu katke. Põlemata.

Määramata toruluu katke. Põlemata.

Seni rääkisime üheteistkümnest oimuluukatkest, kuigi inimesi oli vähemalt neliteist. Lisa indiviidide minimaalse arvu sekka tuli hammastest, sest tarandis peitusid kolme 1-5 aastase lapse ülemised lõikehambad ning et sellise vanusega indiviidide oimuluusid me ei leidnud, peaks tegemist olema veel vähemalt kolme maetuga. Äärmisel juhul võis olla tegu küll kalmesse maetud piimahammastega, kuid et hambajuured olid terved (jäävhambad ei pressinud veel piimahammaste juurtele), siis suure tõenäosusega ei olnud need hambad veel logisema jõudnud hakata.

Ehk saab maetute arvu rohkem selgust, kui kõik täpsemalt eristatud luud kaardile kanda ja vaadata, kas midagi sobib veel kokku. Sellega läheb aga taaskord natuke aega ja kannatust. Seniks võib aga julgelt arvata, et põletamata oli meie tarandisse maetud viis täiskasvanut, nende seas üks mees, lisaks üks loode ning kolm 1-5 aastast last ja põletatult oli maetud neli täiskasvanud ning laps.

Põlenud või põlemata?

Nagu juba loetust võis aimata, siis oli igasuguseid. Esialgu tundub, et põlenud ja põlemata luid oli enam-vähem võrdses koguses, kuid selleks, et täpsemalt öelda, peame natuke veel tabelit vaatama ja analüüsima. Üldiselt ei olnud ka põletatud luud väga põletatud, peamiselt tahmunud, mis viitab madalamale ja hapnikuta põlemisele (näiteks augus). Üle 800 kuumakraadi (Celsiuse järgi ikka) need luud tõenäoliselt näinud ei ole.

Luukribalad kottides.

Luukribalad kottides. Tagaplaanil suuremad kotid.

Loomaluud olid pigem põlemata, kuid arvestades seda, et suur osa neist olid pisinärilised, kes on tõenäoliselt kalmekivide vahele kas lõksu jäänud või sinna niisama koolenud, olekski veider, kui need luud põlenud oleksid.

Mis luid veel oli?

Kivikalmete, eriti rauaaegsete, puhul võib kahtlustada, et erinevaid kehaosasid, eelkõige päid, koheldi matmisel teisiti kui ülejäänud keha. Seekord, isegi luude väikse koguse juures, leidsime fragmente kõikidest kehaoadest. Tõsi, mõnda luud leidus vähem kui teisi, kuid hetkel veel ei ole alust arvata, et mõne kehaosa matmist eelistati teisele või et mõnele kehaosale oleks saanud osaks eriline kohtlemine.

Hambaid oli ka, kokku 83 tükki (mõned olidki vaid tükid). Rauaaja inimestele kohaselt olid hambad eluajal hästi hoitud, hambakivi oli märgata vaid kahel neist ning hambaauke oli näha vaid kuuel kroonil.

Loomaluid ei ole veel põhjalikult läbi vaadatud, enamjaolt oli tegu küll pisinäriliste lõualuudega, mida leidus pea kõigis kihtides. Pealmistes pinnasekihtides oli ka jäneste tagajalgade luid ning mõned hobuse jalaluud (sellised väiksemad, hobuse reieluid me päris ei leidnud). Ainsana kalme algusperioodist on teada, et suure kivi alt dateerimisele saadetud loomaluu kuulus veisele. Seega on kalmes nii uusi kui ka vanu loomaluid ja nende seas võib olla nii töö- kui ka toidulaualoomi.

Mis edasi saab?

Eks me peame materjali veel korralikumalt kaardile kandma ja analüüsima. Seda on põhjalikumalt mõtet teha pärast sellesuviseid kaevamisi, kus me loodetavasti lõpetame töö ”oma tarandis” ning siis võib terve matmisala leiud-luud kaardile kanda. Samuti sooviksime veel luid dateerida ning koguda lisaks ka isotoopanalüüside tulemusi, et täpsemalt teada saada, mida Aakre inimesed sõid ja millal nad surid. Ühesõnaga, tööd on veel palju.

Inim- ja loomaluukotike, mis sõitsid Belfasti dateerimisele ning isotoopanalüüsile.

Inim- ja loomaluukotike, mis sõitsid Belfasti dateerimisele ning isotoopanalüüsile.

Seni kogutud dateeringutest ja isotoopanalüüsidest aga kirjutame üsna pea.

*Tartu Ülikoolis on arheoloogilised leiud nummerdatud esmalt peanumbriga, mis viitab väljakaevamistele, ja seejärel alanumbriga, mis viitab üksikule leiule – Aakre esimese leiu peal on kirjas, näiteks TÜ 2410:1

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s