Kivivare tarandkalme keraamikast

Anti kirjutab:

Et mul oli 2015. aasta algul hea võimalus koos Maarjaga üle vaadata kõik Aakre Kivivare tarandkalme kaevamistelt kogutud savinõukillud, siis jagaksin oma värskeid muljeid kõigi huvitujatega. Keraamika moodustas kõigist kaevamistelt saadud esemeleidudest ülekaaluka enamuse – kokku 2409 tükki, millest omakorda suurem osa olid väga pisikesed potikillukesed. Nendelt mingi asjalikuma teabe saamine on iseenesest omaette väljakutse. Vaid paar nõud olid säilinud nii suurte tükkidena, et võis lausa proovida tuletada nende kuju ja mõõtmed. Üks neist oli kuni veerandi ulatuses säilinud väike potike, mis ka varem on selles blogis figureerinud (vt https://aakretarandkalme.files.wordpress.com/2014/08/img_0175_.jpg), teine aga madal, umbes kuue sentimeetrise läbimõõduga liuake või taldrikuke, mis tänapäeva inimesele meenutab rohkem isegi tuhatoosi. Kes teab, vahest oli tegemist hoopis mingi muu nõu kaanega? Lisaks neile oli veel palju väikesi tükke, millel võis üht-teist sisukat välja lugeda, kuid mille põhjal polnud võimalik enam tuletada nõude algset suurust ja kuju. Tõepoolest, muinasaja osas on veel mõni müsteerium siiski jäänud….

Keraamika uurimine on üleüldse üks paras nikerdamine. Arheoloog Andres Tvauri on selle kohta kirjutanud nõnda: „Arheolooge võib laias laastus jagada kaheks: ühed armastavad savinõukilde ja teised vihkavad neid. Arvestades keraamika uurimise senist seisu Eestis, kaldun arvama, et keraamika vihkajad on meil ülekaalus. Veelgi enam, keraamikauurijaid peetakse kolleegide hulgas veidrikeks. Eeldatakse, et neil on kuidagi erinev närvikava, kuna nad suudavad kõledates ja tolmustes leiuhoidlates tutvuda kümnete tuhandete pisikeste savitükikestega, mis võhiku arvates on äravahetamiseni sarnased.“ (Andres Tvauri „Eesti hilisrauaaja savinõud. – Muinasaja teadus, 16. Tartu–Tallinn 2005, lk 7).

Omalt poolt ütlen niipalju, et enamik savitükikestest tunduvad tõepoolest äravahetamiseni sarnased. Õnneks ei pidanud me piinlema kõledas leiuhoidlas, vaid saime seda tööd teha mugavalt ülikooli arheoloogialeidude pesemise ruumis, mis on valgusrikas ja parajalt soe. Paari tuhande aasta vanuse muinaskeraamikaga tegelemise taustaks sobib väga hästi kuulata raadiot Retro FM – annab asjale kohe õige meeleolu.

Mida me siis õigupoolest tegime?

DSC_3162

Seda, kas killul on peal tekstiilijäljendid või riiped, on kõige parem uurida valguse ja varjudega mängides.

Kuni umbes meie ajaarvamise 11. sajandini valmistati potte ja kausse mitte pottsepakedral, vaid käsitsi, kinnitades savist linte üksteise peale. Nõnda on tehtud ka kõik Aakre tarandkalmest leitud nõujäänused. Kuid nii nagu me tänapäeval ei kata kallite külaliste ootuses peolauda plekkämbritega või ei keeda suppi kristallkarahvinis, nii oli ka iidvanadel aegadel erinevatel anumatel erinev otstarve. Toiduainete hoidmiseks ja toiduvalmistamiseks mõeldud potid on üsna robustsed ja konarliku pinnaga, nende tegemisel on savimassi sisse segatud kivipuru. Arheoloogias kutsutakse neid nõusid jämekeraamikaks. Nii-öelda serveerimis- ehk lauanõud on aga märksa ühtlasema ja siledama viimistlusega ning nende savimass sisaldab peenikest kivipuru või liiva. Taolised nõud on muinasteaduses tuntud peenkeraamikana. Püüdsime iga tüki puhul määrata, kas see võis pärineda jäme- või peenkeraamilisest nõust, kuid sageli osutus see ülesanne eelkõige väiksemate kildude puhul võimatuks. Tulemus sõltub palju ka inimesest endast – ilmselt ei leidu kaht uurijat, kes keraamikat ühtemoodi määraks – ning isegi sellest, kas teha seda tööd puhanult või mitte.

Potikildude näppimisega kannatab tegeleda enamasti vaid kuni paar tundi, siis on pea sellest virrvarrist paks ning palju ei puudu, et hakkad end ise juba (katkise) savinõuna tundma. Kuna uurija ja uuritava vahel peaks siiski püsima mingigi distants, on seetõttu kasulik keraamikat korraga mitte liiga pikalt vahtida.

Märkisime leiunimekirja veel, kas kild pärineb nõu suuavast või põhja küljest ning kas ta on kaunistatud. Tarandkalmetest leitud nõude katketel võib vahel leida riidekanga vajutusjälgi (nn tekstiilkeraamika) või on nõu pinnale rohu või muu säärasega tõmmatud pikad riiped (nn riibitud keraamika). Üksikutel juhtudel näis ka, et nõule on enne põletamist ümber tõmmatud mitu keerdu nööri, mis on jätnud anuma küljele nöörijäljendi.

Nii üllatav kui see ka ei tundu, pakub keraamika uurimine vahel ka emotsionaalselt eredamaid hetki. Näiteks kui märkad muidu ilmetul potikillul ühtäkki sõrmejälge, mille on sinna jätnud muinasaja inimene, keda sa uurida püüadki. Sõrmejälg justkui annaks isikliku kinnituse, et see muistne inimene on tõepoolest kunagi elanud ja toimetanud. Sõrmejälgede suuruse põhjal on juba varem oletatud, et savinõusid valmistasid peamiselt naised ja noorukid. Ka küünejälgi leidub potikildudel üsna tihti – mõnikord on nõu pinda lausa kaunistatudki küünejälgedega.

Muuhulgas leidsime kaks servatükki, mis kuulusid ühele ja samale väga peenelt viimistletud kausile. Murdepinna järgi otsustades oli anuma purunemine toimunud juba ammu aega tagasi, vahepealse aja jooksul oli ühe tüki välispind ka hoopis tugevamini kulunud kui teisel. Tegime tükkidele rõõmu ning liimisime nad pärast sajandeid kestnud lahusolekut taas kokku. Jah, vahel peitub õnn väheses!

Advertisements