Finds

We have posted finds of the day and finds of the week on facebook and here, but this will be a short overview of everything we have found and done so far. A bit shorter in English than in Estonian. Again, sorry about that, but everyone is welcome to like us on facebook, comment and ask questions here or there.

Most of the finds are still in the zip-lock bags and are waiting for their turn to be washed, dried, renumbered and packed, but we have started a bit already. This process will take at least the whole winter.

IMG_0130_

Maarja cleanin a spiral finger-ring with a paintbrush. Another ring is right to her in the jar with distilled water.

  • Fibulae:
IMG_0193_

A whole ”pahksõlg”

IMG_0213_

Head-shield fibula.

IMG_0137_

Disc fibula, note the enamelled ornament in the centre.

Very common finds from Roman Iron Age are bow fibulae that work just as safety pins. These fibulae have been categorised in several different groups and subgroups. The typology allows us to determine their usage time with the precision of a few centuries . The earliest of the found fibulae was probably the ”pahksõlg” that was used in Lithuania during the change of 2nd – 3rd centuries AD.

  • Finger-rings:
IMG_0166_

Spiral finger-ring

Most of the finger-rings were spiral which is rather typical to the era if tarand-graves. We also found a closed and rather large finger-ring with possible ornaments on it, but we are in the middle of cleaning it.

  • Bracelets:

Most of the bracelets were rather fragile.

IMG_0203_

Käevõru.

 

  • Necklaces:

We found some parts of necklaces separately as well as connected:

IMG_0144_

Two nice-looking bronze spirals.

IMG_0159_

Bronze beads.

IMG_0197_

Beads and spirals on am iron wire – fragment of a necklace.

  • Pottery shards:

Most of the pottery shards were found from the edges of the excavared tarand, especially the ends. That phenomenon has been noticed earlier, too. The more thorough analysis to see what kind of pottery shards from what eras were in which areas of the tarand and attempts to reconstruct some of the vessels will be done during winter.

IMG_0175_

”quarter of a pot” – you can see the upper rim and the base of the pot as well as the lovely carinated wall.

IMG_0185_

Shard with cord impression.

IMG_0179_

Most of the pottery shards were like that.

Is some cases we did find rimsherds which makes the reconstruction a bit easier, hopefully we have enough of these kinds of fragments. In addition to the ”quarter of a pot” we found fragments of a small plate or some kind of a lid. The latter had the fingernail imprints of the maker.

  • Bones:

We did find both human and animal bones.

Quite from the topsoil we found some horse bones. These were a few foot bones without any cut- or scraping marks. Therefore we suggested that the bones got to the grave rather recently. About 10 cm from the topsoil, we found several rabbit bones, at least from two rabbits. As rabbit bones are quite common to find from stone graves, we will analyse these bones a bit closer – maybe the bones got to the grave from an Iron Age stew!

In addition to rabbits, there were bones of several small rodents who have probably died in between the rocks and the rainfalls have washed the bones deeper.

The amount of inhumed human bones was interestingly high for South Estonian tarand-graves. Earlier excavation sepoert have stated that they have mainly found cremated bones. As there were no osteologists at that time and most of the bones have not preserved, we do not know exactly ehrther that was true.

There were no intact skeletons in the grave, everything was commingled. The bones and teeth were scattered in between th stones. The amount of teeth was also surprisingly high – there were both deciduous and permanent teeth, mostly in very good condition. We noticed only two teeth with carious lesions, but we might see more after washing the bones.

 

IMG_0226_

A proximal foot phalanx, no pathologies.

IMG_0187_

The petrous portion of a right temporal bone aka earhole from the inside.

IMG_0227_

Fragment of a long bone – probably humerus. One of the largest and longest fragments we had.

In addition to teeth we had quite a lot of finger- and footbones. One of the toes had ven a pathological condition – the proximal and medial phalanx had fused, so that the toe could not have been flexed any more.

  • Cremated bones:
IMG_0217_

Three fragments of cremated long bones.

Large amount of the found bones were cremated. Most of these were small long bone fragments or bits from the cranial vault. Nevertheless, the amount of cremated bones was smaller than expected.

  • Glass:

Glass can be either good or bad for the archaeologists. We did find some fragments of oily-looking old fragile glass, but at the same time we found fragments of plexiglas from a corner. Hopefully someone had broken something and buried the shards in between the stones.

  • Charcoal

We also found less charcoal than expected. At least now it is certain that the dead were not cremated on the tarand-area we excavated this year. We did collect and packed in aluminium foil several charcoal, bone and pottery fragments for further radiocarbon dating and other analyses we might be able to conduct.

One we did not find were defined bone clusters. That would have been extremely useful for Anu as she is studying human bones and a defined bone cluster would have given information about how many people may have been cremated and buried together, whether all of the body parts were cremated or brought to the grave and much more.

 

More about the work and analyses in autumn.

 

Advertisements

Leiud

Oleme küll kirjutanud päeva ja nädala leidudest, kuid mis me siis kokkuvõtteks leidsime ja mida see kõik meie jaoks tähendab? Enne kui esemeid ja luid saab üldse uurima hakata, tuleb nad puhastada pinnasest. Luud ja savinõukillud pestakse, kuid enamik pronksesemeid puhastatakse pinnasest pintsliga. Eks see kokkuvõte ole seepärast esialgne, sest kõiki leide me ei ole jõudnud kotikestest lahti lammutada ega pesta. Sellega läheb ikka päris palju aega.

IMG_0130_

Maarja pintsliga sõrmust puhastamas

  • Sõled

Iseloomulikuks esemeliigiks rooma rauaajale on kaarsõled, mis töötasid haaknõela põhimõttel. Need sõled on jaotatud mitmetesse eri tüüpidesse ning alatüüpidesse. Koostatud tüpoloogiate abil saab nende kasutusaja määrata paari sajandi täpsusega.

IMG_0193_

Terviklikult säilinud pahksõlg

Vanimaks kaevamistel leitud sõleks on pahksõlg, mis levis Leedus 2.-3. sajandi vahetusel. Ilmselt võib ka meie pahksõle 3. sajandi algusesse dateerida. Selle leiu näol on tegemist ühe varaseima leiuga Aakre kalmest.

IMG_0213_

Peakilpsõlg

Selline peakilpsõlg on Kagu-Eestis täiesti unikaalne ning sellele vastetega otsimisega läheb veidike aega. Praegu on lähimateks vasteteks Põhja-Eestist leitud veidi suuremad kolmnurkse peaga peakilpsõled.

IMG_0137_

Ketassõlg

Emailitud ketassõled on dateeritud 4.-5. sajandisse ning täiesti kohalikud ja iseloomulikud Kagu-Eestile ja Põhja-Lätile. Eriti iseloomulik Kagu-Eestile on sõle keskel olev nõgusate külgedega romb, mida leidub ka teistel piirkonna ehetel. See leid on üheks vanimaks rooma rauaajal kalmesse sattunud esemeks.

  • Sõrmused:
IMG_0166_

Spiraalsõrmus

Enamik leitud sõrmustest on spiraalsed, mis on üpriski tüüpiline tarandkalmete ajale.

Sellegipoolest leidsime ka ühe kena kinnise mehise sõrmuse. Võib-olla on see sõrmus ka kaunistatud, kuid see selgub puhastamise käigus. Piltigi hetkel ei ole, sest see sõrmus on destilleeritud vee purgis (võib veidi näha nt ülalpool Maarja sõrmust puhastavast käest paremal, purgis). Kinnised sõrmused on samaaegsed pahksõlgedega ning koos sellega on tegemist vanimate leidudega kalmest.

  • Käevõrud:

Käevõrud olid meil üldiselt üsnagi haprad.

IMG_0203_

Käevõru.

 

  • Kaelakeede osad:

Leidsime kaelakeede katkeid nii ühendatult kui ka eraldi.

IMG_0144_

Kaks kena spiraali.

IMG_0159_

Helmed

IMG_0197_

Helmed ja spiraalid raudtraadile lükitult

  • Savinõude killud:

Savinõude kilde oli enim kaevatud tarandi servades, eriti otstes. Seda on varemgi täheldatud, nii et ehk on sel mingisugune varjatud või lihtne ja loogiline tähendus. Eks me vaatame ja mõtleme. Milliste ajastute savinõud olid millises piirkonnas ja kui palju on võimalik nõusid rekonstrueerida selgub talve jooksul.

IMG_0175_

”veerand potti” – näha on nii ülemist kui ka alumist põhjaserva, lisaks kaunis nivendiline profiil.

IMG_0185_

Nöörivajutusega savinõu kild.

IMG_0179_

Enamik savinõude kilde olid sellised.

Savinõude kilde oli leidudest kahtlemata enim. Erines nii nende suurus kui ka välisilme. Mitmel savinõukillul oli peal kaunistus – suutsime tuvastata nii nööri kui ka tekstiilivajutusega kaunistatud nõude jääke. Mõnel puhul leidsime nõu servatüki, mis on arheoloogile eriti hea uudis, sest piisava koguse servakildude abil on võimalik taastada nõu suu või põhi ja nii saab teada, kui suure ja millise anumaga oli tegu.

Erilisemad keraamikaleiud seekord olid pea veerand potti ning jupikesed väiksest taldrikust või kaanest. Viimase peal oli näha ka valmistaja küünejälgi.

  • Luud:

Luid oleme leidnud mitmesuguseid: nii inimeste kui ka loomade omi.

Üsna kalme pealt leidsime hobuseluid. Tegemist oli üksikute jalaluudega, millel ei olnud esialgu näha ei lõike- ega kraapimisjälgi. Seetõttu võib arvata, et hobuseluud olid sinna sattunud hilisemal ajal, ehk oli mõni metsloom surnud hobuse jala kalmele peitnud ning sinna unustanud.

Kümne sentimeetri sügavuselt kalme keskosast tuli aga välje mitmeid jäneseluid. Kuna kokku saime kolm kannaluud, siis kahtlemata oli tegemist vähemalt kahe jänesega – igaühel on ju vaid kaks tagajalga. Varasemast ajast on teada, et kivikalmetes leidub jäneseluid. See, kas jäneseluu sattus kalmekivide vahele hautisepotist või jäi haavikuemand kivide vahele ise kinni, näitab luude põhjalikum analüüs: otsime lõike- ja hambajälgi ning vaatame täpsemalt, kui suur osa jäneste skeletist oli esindatud.

Lisaks jänestele ja hobusele leidsime mitmeid linnuluid ning pisinäriliste luid. Kuna nende luud on väiksed ja hiired elavad ka ise kivide vahel, siis võisid need luud pinnases sügavamale sattuda kas või suurema vihmaveega.

Inimluid leidus, Lõuna-Eesti tarandkalmete kohta oli põletamata inimluid üllatavalt palju. Seni on väidetud, et peamiselt on leitud just põletatud luid ja põletamata luud on haruldus. Samas, varasematel kaevamistel ei ole reeglina inimluude uurijaid kohal olnud ja et luid enam kuskil näha pole, ei saa me neid arvamusi kuidagi kontrollida.

Ühtegi terviklikku skeletti kalmes küll ei olnud. Kivide vahel oli siin-seal luutükke ning erakordselt palju oli hambaid. Kokku me neid veel lugenud ei ole, kuid hammaste seas oli nii piima- kui ka jäävhambaid, mõned kulunud ja teised kulumata. Auklikud oli vist ainult kaks hammast, leidude pesemisel võib aga veel mõni välja tulla.

IMG_0226_

Varbalüli, patoloogiata seekord.

IMG_0187_

Parempoolse oimuluu kaljuosa e kõrvaauk seestvaates.

IMG_0227_

Pika luu katke – tõenäoliselt õlavarreluu. Üks suurematest ja uhkematest fragmentidest.

Üllatavalt palju oli hammaste kõrval ka varbaid ja sõrmi. Ühel varbal ka väike patoloogia. Nimelt olid kaks varbalüli niimoodi kokku kasvanud, et omaniku varvas ilmselt enam ei paindunud. Tõenäoliselt oli tegemist väikse traumaga, mis sedaviisi paranenud oli.

  • Põlenud luud:
IMG_0217_

Kolm põlenud luu kildu. Näha on tumedat serva ja vasakpoolsel on seestpoolt näha musta läikivat pinda.

Suur osa leitud luudest olid  põlenud. Enamik luudest olid üsna väiksed pikkade luude katked ehk siis käte-jalgade luude jupikesed. Üsnagi palju oli ka koljuvõlvi katkeid. Siiski oli põlenud luid vähem kui oleks eeldanud.

  • Klaas:

Klaas võib olla arheoloogi jaoks nii hea kui ka halb. Kivide vahelt leidsime paar vanemat sorti klaasikildu, mis oli oma väljanägemiselt õline ning ähvardasid kihtide kaupa pulbriks laguneda. Samas leidsime ühe tarandi nurga juurest ohtrasti pleksiklaasi. Ilmselt on keegi midagi ära lõhkunud ja killud kivi kõrvale mulla alla peitnud.

  • Süsi

Sütt leidsime samuti vähem kui esialgu arvasime. Vähemalt on kindel, et surnuid ei põletatud selle tarandi alal, kus me kaevasime. Siiski suutsime sügavamatest kihtidest söedateeringuteks piisavalt sütt kokku korjata, nii et järgmiseks aastaks oleks teada, mis ajal on need puutükid söeks saanud. Söe pakkisime saastumise vältimiseks fooliumisse. Nii tegime ka luudega ja keraamikaga, mida soovime dateerimiseks ja analüüsimiseks saata. Tõenäoliselt ei saa kohe kõiki analüüse, mida tahaksime, kuid eks me tasapisi kogume.

 

Üks, mida me aga seni veel leidnud ei ole, on luupesad. Eeskätt ootas põlenud luude pesa Anu, sest tema uurimisteemaks on just inimluud ning korralik kompaktne luupesa oleks tööd kõvasti hõlbustanud. Siis oleks saanud teada, kas ühekorraga on põletatud mitu või vaid üks inimene või on inimesed põletatud eraldi, aga hauda asetatud koos. Samuti oleks huvitav teada, kas luupesade hauda asetamisel järgiti mingeid kindlaid reegleid. Rootsist on, näiteks, teada, et kuigi tegemist on põletusmatusega, on vahel luud maasse asetatud anatoomiliselt korrektselt – jalad ühes, pea teises otsas.

 

Edasistest etappidest ning analüüside tulemustest juba sügisel.

 

Kaevamiste lõpp

Kui viimased kaks nädalat on Kivivare tarandkalmel kuulda olnud kühvlite kolksumist, inimeste jutuvada ning sõelade sahinat, siis nüüd on seal vaikne. See tähendab, et arheoloogilised väljakaevamisel kalmel on peaaegu lõppenud. Peaaegu seepärast, et päris valmis me ei saanudki.

Tavaliselt kaevatakse muistised loodusliku aluspinnaseni ehk uuritakse läbi kõik, mis on seotud olnud kunagiste inimeste tegevusega. Meil jäi loodusliku aluspinnaseni vaid loetud sentimeetrid ning kaks väga suurt kivi. Selle suvega püüame juba avatud kaevandiga siiski ühele poole saada, samas ei ole hullu, kui midagi ka järgmisesse aastasse jääb.

Kuigi jõudsime postitada facebooki üsnagi palju pilte, avastasime, et blogi pidamine kaevamiste kõrvalt on erakordselt keeruline, sest õhtuti pärast tööpäeva lõppu, täis kõhu ja troopilise kuumusega, on pea tühi ning mõtteis mõlgub pigem magamine kui päeva kokkuvõtmine. Seega, müts maha nende ees, kes on suutnud kaevamiste ajal korralikku ajaveebi pidada. Meie aga teeme vigade paranduse ning postitusterea täiendamise alles nüüd, pärast töömaratoni.

Viimane kaevamiste nädal läks kuidagi eriti kiiresti. Esmaspäeval-teisipäeval lootsime, et jõuame plaanituga valmis. Tagasilöök tuli siis, kui saime aru, et mõned suured kivid on tõepoolest hiiglaslikud ja nende väljaveeretamine võttis märksa rohkem aega, kui arvasime. Otsustasime, et ei hakka liialt kiirustama, end ja teisi traumeerima, lõpetame ikka ettenähtud ajal ning käime jõudumööda veel mõne päeva kalmel viimaseid sentimeetreid maha koorimas.

Viimase nädala ”leiusaak” oli kesisem kui esimesel nädalal. Peamiselt oli selleks põletatud ja põletamata inimluid ning savinõukillud. Sellegipoolest oli sattunud kalme alumistesse kihtidesse ka mõned muud leiud, näiteks paar spiraalsõrmust, paar väikest spiraalset käevõru (vt üht neist pildilt – kaks paralleelset traadijuppi mõõdulindi all),

Aakre tarandkalme kaevamised 778

poolik kärbissõlg ning kinnine sõrmus. Viimane tuli ühe suure kivi väljavõtmisel selle küljes olnud mullast ning oli tuld saanud. See on huvitav, kuna teised metall-leiud on enamasti põlemata. Ilmselt oli sõrmus kadunukesel sõrmes olnud ka veel tuleriidal.

Leiud olid peamiselt kivide vahel. Kivikihte lugesime kokku kuus, kuigi tõenäoliselt olid mitmed kivikihid kalmesse pandud korraga. Kindlalt võis eristada kolme erineva suurusega kivide kogumit: hiiglaslikud, suured ja väiksed sisetäidise kivid. Selle illustreerimiseks on parim vaadata fotosid.

Hiiglasliku kivi liigutamine

Hiiglasliku kivi liigutamine

Suure kivi veeretamine

Suure kivi veeretamine

_DSC2175

Väikeste kivide korjamine

Suurteks kivideks võiks pidada tinglikult selliseid, mida ühe käega enam tõsta ei jaksanud kuni sellised, mille mehed kahekesi ilma songa saamata kaevandist välja tõsta jaksasid.

Hiiglaslikke kive eemaldasime väiksemate kivide, puulati (kiige) ja raudkangiga. Ladusime kangi ja kiige abil suure kivi alla väikseid, nii et suur kivi tõusis kalme müürini ja siis lükkasime-tõmbasime, kuni kivi välja saime. Sääraseid hiigelkive oli tarandimüüride sees kümmekond. Kaks hiigelkivi jäävad ootama vintsi või mõnda muud tehnikaimet, sest ei suutnud me neid liikuma saada ei kavaluse ega jõuga.

Ilmselt olid esmalt laotud tarandi müürid, seejärel pandud sisse täiteks hiiglaslikud ja suured kivid ning siis mitmes kihis väiksemad täitekivid. Mis etapis luid ning esemed tarandisse  asetati, selgub andmete läbitöötamise käigus, seni aga tundub, et need pandi kalmesse siis, kui mingi kiht täitekive oli juba olemas.

Viimase nädalaga saimegi aru, miks on tarandkalmeid kutsutud monumentaalseteks hauaehitisteks. Kui maa pealt tundus kalme üsnagi lapik ja mitte nii väga monumentaalne, siis mida sügavamale me jõudsime, seda uhkem vaatepilt avanes.

Aakre tarandkalme kaevamised 780

Kalme kagunurgast vaadatune, väikeste kivide täidis on eemaldatud, suured kivid on veel näha.

Kalmemüüride servade sirgeks saamine pidi olema tõsine töö. Meie oleme seetõttu tarandkalmeist veelgi rohkem vaimustuses. Need ehitised valmisid kunagi suure töö ja vaevaga ning selleks, et jääda. Võib ainult arvata, kes olid need inimesed, kellel oli privileeg saada pärast surma sinna maetud.

Äärevareni me sel aastal ei jõudnud, kuid sellega jätkame kindlasti juba järgmisel suvel. Laiendame kaevandit ka kalme keskmisele osale, järgmisesse tarandisse, mis peaks olema ajaliselt varasem tänavu kaevatust. Siis saab ehk parema pildi sellest, kas ja kuidas olid esemed ja luud omavahel seotud. Selleks ajaks on meil läbi töötatud ka selleaastane leiumaterjal ning loodetavasti on kohale jõudnud ka söedateeringute tulemused.

Ka järgmine aasta hoiame teid kaevamistega kursis ning niipea kui Edgar saab valmis 3D mudelid, meie levikuplaanid jms, postitame need ka blogisse. Varsti lisame ka videosalvestusi ja muud põnevat, mis arheoloogide ja kalmega seotud.

 

Màiri talks about the excavation

I was invited to join this excavation by Anu and immediately leapt at the chance to experience archaeology in Estonia – not quite realising what I was agreeing to.  I’ve certainly enjoyed my time here, although I wasn’t quite ready for everything.  The discovery that mosquitos and horseflies will go through three layers of bug spray is certainly something that won’t leave me in a hurry.  On the same note, finding out after a week that I’m actually allergic to the things will be a cherished memory for years to come.  Other surprises include the far more relaxed attitude to excavation that Liz discussed the other day (I think it’ll take me a while to get used to wearing shoes again whilst on site) and the wild abandon with which people get naked here.

Outside of excavating, I think the most fun has been finding out about the different culture and (very) different language.  Estonian is a ridiculous language to try and learn by the way, even the most basic words.  I feel I should take this opportunity to apologise to everyone who had to listen to me butchering the language (you poor people).  My favourite discovery has definitely been the swings – in the UK swings are for one or two people at a time, sitting down and doing relatively little except swinging.  The great big swings you stand and swing together on are so much better!  Especially when accompanied with songs.

Basically, I’d just really like to come back again.  That’s what I’m getting at here.  Although if someone could get rid of the mosquitos first that’d be pretty awesome.

 

Kui Anu mind Eestisse kaevamistele kutsus, haarasin võimalusest kohe kinni, kuigi ei teadnud veel täpselt, millega end seon. Kahtlemata olen nautinud kogu siin viibitud aega; mitmed asjad siin tulid siiski mulle üllatusena. Avastus, et sääsed ja parmud on valmis mind hammustama ka läbi kolme putukatõrjevahendi kihi, ei lähe kindlasti kiiresti meelest. Samuti jääb mulle meele ka see, et olen ilmselt nende hammustuste vastu allergiline.Üllatuste sekka kuulub ka mõnus vaba atmosfäär, millest Liz varasemalt rääkis (ma arvan, et mul läheb veel mõnda aega, et taas harjuda  objektil jalanõude kandmisega) ja see, et inimesed koorivad end probleemideta alasti nii sauna kui ka ujuma minnes.

Kaevamiste kõrval on kindlasti olnud põnevaim tutvuda kultuuri ja seni kuuldutest niivõrd erineva keelega. Eesti keelt on hirmnaljakas ja keeruline õppida, isegi kõige lihtsamaid sõnu. Siinkohal on mul tunne, et peaksin vabandama nende ees, kes on kuulnud selle keele väändumist. Minu kindel lemmikavastus on kahtlemata külakiik – Suurbritannias on kiiged maksimaalselt kahe inimese jaoks ja kiige peal ei tehta eriti midagi muud peale kiikumise enda. Siin on aga suured kiiged, kus saab peal seista ning eriti tore on siis, kui ka lauldakse.

Põhimõtteliselt, mulle meeldiks siia väga tagasi tulla. Kuigi, keegi võiks sääskedest lahti saada.

IMGP2760