About the bones and some things we did with them

The finds and ceramics from Aakre have already been briefly introduced. Recently, our preliminary osteological analysis was finished and we would like to share some information. You may think that the archaeology bone labs look similar to the ones seen on TV in all of those crime-related shows. The truth is that we do not have that much fancy equipment, but nevertheless, archaeologists do have enough of space, good light conditions, magnifying glasses, calipers and scales that will work just as fine as all of the expensive machinery from the TV-labs.

Of documentation and analysis methods

Luuhoidla panoraamvõte. Tegelikkuses on ruum küll väiksem kui sel fotol tundub, aga kolm inimest mahub siia töötama sellegipoolest.

Panorama of the bone depot in Tartu. The room is definitely smaller than the photo suggests, but three osteologists can nicely fit and work in there at the same time.

Inglismaal toimus luude analüüs selle ukse taga. Vedelike ja toidu manustamine ukse taga keelatud, piiranguid on ruumis veelgi.

The bone analysis in the UK took place behind this door. No food or liquids in there! The inside of the bone lab is rather similar to any other room with the same purpose.

We tried to be as accurate as possible when recording the location of the items and bones. That resulted in thousands of zip-lock bags. First, all of the small bags were opened and their contents washed (except those that were meant for further laboratory analysis and also packed in tin foil) and sorted (during the washing process we usually find several small stones that were first thought to be pottery shards or bones). Then we let the finds dry, the labels tidied and everything was repacked. All of the finds got numbered, listed and were put into tiny boxes. The boned were handled slightly differently.

Namely, we do not pack bones in tiny boxes any more as they do not have lids and even the slightest and most careful attempt to transport the large boxes containing the small boxes result in the bones ”jumping around” and losing their contexts. We do not write on the bones and on the commingled remains, there is nothing to write as they do not receive a number except the one that refers to the site*. We decided that all of the bones will remain inside their zip-lock bags with their context labels given on-site. As every single little bone piece was to be mentioned in the ultimate ”list of bones”, we had to think of a recording system that would make the retrieval of all the mentioned fragments as easy as possible. Therefore we left the small bags with bones in larger bags with date-stamps (the date of their excavation) and numbers 1-16. Every small bag inside the large one also bears a number, similar to the index in the finds’ list. Altogether, there were 850 of these small labelled zip-lock bags that contained bones.

Viimane kotike, kus on näha poolikut piimahammast, numbri- ja kontekstisilti. Teisel fotol on üks keskmine luukilluke nihikuga. Selliste kohta pole muud öelda, kui ''määramata toruluu katke''.

A typical bone fragment from Aakre, a caliper for scale and note the bubble-wrap that covers the bone-lab tables in the UK. All we can say about these kind of bones is ”fragment of a long bone”.

2015-03-27 16.04.54

The last bag. You can see half of a deciduous tooth, number and the context label inside the bag that is placed on an important piece of lab equipment – a kitchen scale. 

Opening and closing these 850 zip-lock bags and adding the small labels in addition to the analysis was rather time-consuming. Nevertheless, the additional work was justified after we were able to generate plans of the excavation area with different bones depicted with ease. As the bones without exact GPS-coordinates (i.e. those that were found while sieving and have a whole area of possible origin) have not been added on the plans yet, we can only share plans that depict merely some of the bone distribution.

põlenud ja põlemata

Cremated (black dot) and inhumed (blue dot) bones with GPS-coordinates. Can you spot which are the empty areas and which are the large stones?

Bone weight

In the weighing process of the individual bones we used regular kitchen scales, whereas the one in Tartu can weigh everything heavier than 2 grams and the one used in the UK was able to spot differences of only one gram. In order to be consisted, we marked for most of the extra small bones that they were lighter than 2 grams, even though most of them were probably even lighter than a gram. Therefore we d not know the exact weight of all the bones, but the weight is ca 2100 grams which includes all of the bones – cremated, inhumed, animals and humans. That is not much, definitely less than the weight of a skeleton of an adult (even cremated) individual. These 2100 grams contained the remains of at least fourteen individuals and lots of animals!

These at least 14 individuals

The identification of individuals based on fragmented and commingled bones is usually done by counting recurrent bone fragments. If there are paired bones involved, it would be good to determine both the bone and its side, but that is rare for material as fragmented as the on from Aakre. As a great joy for osteologists, some of the bones preserve better than the others and they also have a very distinct looks, one of them is the petrous portion of the temporal bone (i.e. part of earhole from inside the skull).

Üks parempoolne kõrvaauk seestpoolt.

A right earhole, view from inside the skull or more scientifically, petrous portion of the right temporal bone.

Even this time, the minimum number of individuals whose remains were found from the tarand was determined by the count of recurring fragments of petrous portions of the temporal bone. It is called the minimum number because as long as we cannot divide all of the bone fragments properly between the individuals, there can always be an individual who is represented in the commingled bones, but that individual’s ”most popular recurring bone fragment” (in Aakre’s case the petrous portion of the temporal bone) had not survived. Altogether we found petrous portions from eleven different individuals and of these eleven, five had signs of having been in fire.

Based on the eleven temporal bone fragments, there were at least nine adult-sized individuals, a child and a fetus among the buried. The fetus had died around mid-pregnancy (other bones of a fetus aged 16-24 weeks were found as well) probably referring to a miscarriage. Some of these fetal bones should be sent for radiocarbon dating to find out when the unfortunate event happened. There is not much that can be said about the exact age or sex of the found adults. There were a few rather robust and manly bones, but as there were no recurring fragments, we can only state that there was at least one man buried in our excavated area. The presence of at least one man could have been assumed anyway, but it is good to know that for certain, especially in the case of bones fragmented to such extent.

Määramata toruluu katke. Põlemata.

Fragment of an unidentified long bone, inhumed.

So far we have spoken of eleven temporal bone fragments, although we have stated that there were at least fourteen individuals in the tarand. The additional three individuals were three kids aged 1-5 years, identified by upper central incisors. As we had no petrous portions of children of that age range, then the presence of these teeth should add three individuals to the minimum number. Saying ”should add” instead of ”adds” because as we were dealing with deciduous teeth, there may be a chance that the tooth loss was natural (as it usually is the case among preschoolers) and the teeth were simply disposed of into the grave. Nevertheless, as the tooth roots were intact and undamaged, the teeth were probably not wiggling yet.

We are hoping to know more about the minimum number of the buried after we have added all of the boned on the plans and had some time to analyse all of that. Until then we can guess safely that in the excavated tarand we had five inhumed adult individuals (among them one man), a fetus and three children aged 1-5 years and four at least partially cremated adults and a child.

Cremated or inhumed?

As you may have guessed, we had both cremated and not cremated bones. At first, it seems that the quantity of cremated and inhumed bones was rather equal, but we have not been looking very deeply into that yet. Generally, even the cremated bones were not very densely cremated, mostly merely sooted that refers to a cremation pit where oxygen is not freely available. The temperature affecting the bones from Aakre rarely exceeded 800 degrees (Celcius!).

Luukribalad kottides.

Bones in the bags, larger ”excavation day” bags in the background.

Animal bones were mostly not cremated. Considering that most of the animal bones belonged to small rodents who had been trapped or simply died in between the grave stones, it would be very strange if these bones were cremated.

What other kind of bones we had?

Excavating stone graves, especially the Iron Age ones, one may suspect that people have treated different body parts in different ways and with versatile rites. This time, we have bones of all of the body parts. Although, some of the bones are definitely underrepresented, we do not have any reason to believe (yet!) that the burial of some body parts were preferred or some were treated otherwise particularly.

There were teeth, altogether we had fragments of 83 human teeth. All of them were properly taken care of as is rather common for Iron Age populations – only two of the teeth had dental calculus and six had carious lesions.

We have not gone through the animal bones. We have mostly collected mandibles of small rodents that were present in almost all of the excavated layers and contexts. The top layers had some hare heel bones and horse footbones in them and the lowermost layers contained at least one cattle bone (the one we sent to Belfast for radiocarbon dating). We definitely have some old animal bones from the usage time of the grave, but there are quite a lot of new rodent additions.

What next?

We still have to work with the spreadsheets and get the all of the info properly on the plans. We also hopefully have a week of excavations during this summer to finish the tarand as we still have a few centimeters to go in some of the areas. Also, we would love to send more bones off for radiocarbon dating and get more isotope analysis results to see what they ate and when they died. Yes, we still have quite a lot to do.

Inim- ja loomaluukotike, mis sõitsid Belfasti dateerimisele ning isotoopanalüüsile.

Human and animal bone that we shipped off to Belfast for radiocarbon dating and isotope analysis. 

We will write about the results of radiocarbon dating and isotope analysis quite soon.

*In the University of Tartu all of the archaeological finds have two numbers written on them: first, the site/excavation number and then an index referring to the item’s queue in the excavation’s list of finds. E.g. in Aakre, the first item has TÜ 2410:1 written on it.

Luu-uurimisest ja luudest

Aakre leide ja keraamikat oleme juba mõnevõrra lähemalt tutvustanud. Vahepeal sai aga valmis esialgne luu-uuring. Enamus ehk on luu-uurimist peamiselt televiisorist näinud ja kahjuks pole arheoloogidel sääraseid uhkeid laboreid ja väärtuslikku tehnikat nagu krimisarjade osteoloogidel. Sellegipoolest on meilgi piisavalt lauaruumi, hea valgus ja luubid-nihikud-kaalud, mis ajavad ka üsna edukalt asja ära.

Dokumenteerimisest ja analüüsimeetoditest täpsemalt

Luuhoidla panoraamvõte. Tegelikkuses on ruum küll väiksem kui sel fotol tundub, aga kolm inimest mahub siia töötama sellegipoolest.

Tartu luuhoidla panoraamvõte. Tegelikkuses on ruum väiksem kui sel fotol tundub, aga vähemalt kolm inimest mahub siia töötama küll.

Inglismaal toimus luude analüüs selle ukse taga. Vedelike ja toidu manustamine ukse taga keelatud, piiranguid on ruumis veelgi.

Inglismaal toimus luude analüüs selle ukse taga. Vedelike ja toidu manustamine teiselpool ust keelatud, piiranguid on ruumis veelgi, kuigi sisemus on üsna sarnane Tartu luuhoidlaga.

Püüdsime olla esemete ja luude asukohtade määramise ja kirjapanemise juures väga täpsed. Soonkinnisega kotikesi oli meil tuhandeid. Esmalt said pea kõik kotikesed avatud (välja arvatud laboratoorseteks proovideks mõeldud ja fooliumisse pakitud leiud), esemed-luud pestud, vajadusel sorteeritud (pesemisel selgub alati, et kaasa on igaks juhuks võetud mõned luu või keraamikakillu moodi kivikesed), kuivatatud, sildid korrastatud ja uuesti pakendatud. Leiud said endale numbrid ning karbikesed ning on kirjas leiunimekirjas. Luudega läks aga teistmoodi.

Nimelt, ei ole meil kombeks luid karbikestes hoiustada, sest ajalugu on näidanud, et kui ühe suure karbi sees on mitu väikest (kaaneta!) karpi, siis ”hüppavad” luud ühest karbist teise ka kõige ettevaatlikumal transportimisel. Numbreid luudele me peale ei kirjuta ja ega ei olegi otseselt midagi kirjutada, kuna erinevalt leidudest ei saa segatud luud (e luud, mis ei ole leitud skeletina) endale alanumbrit, vaid peavad leppima ainult peanumbriga*. Otsustasime, et kõik luud jäävad oma soonkinnisega kotikestesse ja kaevamisel lisatud kontekstisildidki jäävad sinnasamasse. Iga viimne kui luukilluke pidi nimekirjas eraldi mainitud saama, lisaks oli vaja välja mõelda süsteem, kuidas oleks kõige lihtsam vajalikud luukillud uuesti üles otsida. Tegime nii, et luud jäid kaevamiskuupäeva järgi suurematesse kottidesse, mis on lisaks kuupäevale ka nummerdatud (1-16) ja igal väiksel kotil suure koti sees on omakorda number, põhimõtteliselt nagu alanumber leiunimekirjas. Neid väikseid kotte ja sildikesi sai kokku kena ümmargune arv – 850.

Viimane kotike, kus on näha poolikut piimahammast, numbri- ja kontekstisilti. Teisel fotol on üks keskmine luukilluke nihikuga. Selliste kohta pole muud öelda, kui ''määramata toruluu katke''.

Fotol on üks keskmine Aakre luukilluke nihikuga. Selliste kohta pole muud öelda, kui ”määramata toruluu katke”. Siin on näha ka mullikile, mis Inglismaal kõikide luulaborite laudu katab.

2015-03-27 16.04.54

Viimane kotike, kus on näha poolikut piimahammast, numbri- ja kontekstisilti. Kotike on tähtsa laboriinventari – köögikaalu – peal.

Nende 850 koti avamine, sulgemine ja sildikeste kirjutamine oli üllatavalt aeganõudev. Täiesti uskumatu, kuidas vahel mõni mini-grip kotike lihtsalt ei taha lahti tulla! Vaatamata minigripitüütusele, õigustas lisatöö end täielikult, kui GIS kaarditöötlusprogrammis (kasutasime Quantum GIS-i, sest see on tasuta ja seda saab kasutadaka mujal kui ülikooli arvutites) sai vaadata, kus täpsemalt asusid pealuukillud või varbad või lasteluud. Kuna ilma GPS-koordinaatideta, sõelalt leitud esemed ei ole veel piirkondade viisi kaardile kantud, siis lõplikke plaane me veel näidata ei saa. See aga ei takista meil GPS-koordinaatidega luude levikuplaani näitamast.

põlenud ja põlemata

Põlenud ja põlemata luud, millel on GPS-koordinaat. Millised tühjad laigud ongi luudeta alad ja millised on kivid?

 Luude kaal

Kasutasime luude kaalumiseks kõige tavalisemaid köögikaale, millest Tartu oma ei suuda mõõta väiksemat vahet kui 2 grammi ja teine, mida Inglismaal kasutada sai, suutis tuvastada grammise erinevuse. Sellest tulenevalt sai kergeimate luude kaaluks järjepidavuse huvides kirja panna < 2 g, kuigi enamik neist kaalus päris kindlast ka alla grammi. Luude kogukaalu me seetõttu täpselt ei tea, sest kui kõik korraga kaalule panna, on luudele lisaks mitmeid eri suuruses kilekotikesi, konteksti- ja numbrisilte. Peame leppima umbkaudse kaaluga, mis on 2100 grammi ringis. Kusjuures, sinna ca 2100 grammi sisse kuuluvad nii looma- kui ka inimluud, nii põlenud kui ka põlemata. Seda kõike on üsnagi vähe, vähem veel kui ühe täiskasvanud inimese skelett võiks kaaluda. Tarandist leidsime aga vähemalt neljateistkümne erineva inimese luid, loomadest rääkimata.

Need 14 indiviidi, vähemalt 

Inimeste kindlakstegemine fragmenteerunud luude põhjal käib enamasti korduvate luuosade abil ehk loetakse kokku, mitu mingisugust ”juppi” on ning kui ühte ja sama luuelementi on rohkem kui üks, on ilmselt tegemist mitme indiviidiga. Kui luud on kehas paaris, siis oleks ideaalne ka määrata kehapool, kuhu luu kuulus, kuid fragmenteerunud materjali juures on see äärmiselt keeruline. Luu-uurijate suureks rõõmuks säilivad mõned luud paremini kui teised ja nende välimus on üsna äratuntav, näiteks oimuluu kaljuosa (e kõrvaauk seespoolt koljut).

Üks parempoolne kõrvaauk seestpoolt.

Üks parempoolne kõrvaauk, seestpoolt ehk oimuluu kaljuosa katke.

Seegi kord sai inimeste minimaalne arv tarandis määratud suuresti just nende oimuluukatkete abil. Minimaalseks indiviidide arvuks nimetame seda seetõttu, et kuniks me ei suuda kõiki luutükke indiviidide vahel kenasti ära jagada, võib alati olla veel mõni indiviid, kellel seda ”kõige levinumat” ehk Aakre puhul oimuluu kaljuosa ei olnud säilinud, näiteks need kolm last, kellest järgmises lõigus juttu on. Neid ”kaljuosata” indiviide võis aga olla veelgi rohkem. Kokku leidsime oma tarandist üheteistkümnele eri inimesele kuulunud kaljuosad, millest põletamistunnustega oli viis.

Üheteistkümne oimuluu põhjal eristatud maetu seas oli üheksa täiskasvanut, üks laps ning loode, kes oli surnud raseduse keskpaigas, 16-24 nädalal. Sellise vanusega loote luid oli leidude seas veelgi, tõenäolisimalt oli tegemist nurisünnitusega, Mõne tema luu võiks dateerimisele saata, et teada saada, mis ajastust ta pärit oli. Täiskasvanute vanuse või soo kohta ei ole seekord võimalik eriti midagi öelda, sest kuigi aeg-ajalt sattus lauale üsnagi robustseid ja mehiseid luuelemente või hambaid, ei kordunud neist katketest ükski. Kõige selle põhjal võib väita vaid seda, et kalmesse oli maetud vähemalt üks mees, mis ei ole küll just suurim töövõit, kuid nii fragmentaarse materjali põhjal on sedagi hea kindlalt teada.

Määramata toruluu katke. Põlemata.

Määramata toruluu katke. Põlemata.

Seni rääkisime üheteistkümnest oimuluukatkest, kuigi inimesi oli vähemalt neliteist. Lisa indiviidide minimaalse arvu sekka tuli hammastest, sest tarandis peitusid kolme 1-5 aastase lapse ülemised lõikehambad ning et sellise vanusega indiviidide oimuluusid me ei leidnud, peaks tegemist olema veel vähemalt kolme maetuga. Äärmisel juhul võis olla tegu küll kalmesse maetud piimahammastega, kuid et hambajuured olid terved (jäävhambad ei pressinud veel piimahammaste juurtele), siis suure tõenäosusega ei olnud need hambad veel logisema jõudnud hakata.

Ehk saab maetute arvu rohkem selgust, kui kõik täpsemalt eristatud luud kaardile kanda ja vaadata, kas midagi sobib veel kokku. Sellega läheb aga taaskord natuke aega ja kannatust. Seniks võib aga julgelt arvata, et põletamata oli meie tarandisse maetud viis täiskasvanut, nende seas üks mees, lisaks üks loode ning kolm 1-5 aastast last ja põletatult oli maetud neli täiskasvanud ning laps.

Põlenud või põlemata?

Nagu juba loetust võis aimata, siis oli igasuguseid. Esialgu tundub, et põlenud ja põlemata luid oli enam-vähem võrdses koguses, kuid selleks, et täpsemalt öelda, peame natuke veel tabelit vaatama ja analüüsima. Üldiselt ei olnud ka põletatud luud väga põletatud, peamiselt tahmunud, mis viitab madalamale ja hapnikuta põlemisele (näiteks augus). Üle 800 kuumakraadi (Celsiuse järgi ikka) need luud tõenäoliselt näinud ei ole.

Luukribalad kottides.

Luukribalad kottides. Tagaplaanil suuremad kotid.

Loomaluud olid pigem põlemata, kuid arvestades seda, et suur osa neist olid pisinärilised, kes on tõenäoliselt kalmekivide vahele kas lõksu jäänud või sinna niisama koolenud, olekski veider, kui need luud põlenud oleksid.

Mis luid veel oli?

Kivikalmete, eriti rauaaegsete, puhul võib kahtlustada, et erinevaid kehaosasid, eelkõige päid, koheldi matmisel teisiti kui ülejäänud keha. Seekord, isegi luude väikse koguse juures, leidsime fragmente kõikidest kehaoadest. Tõsi, mõnda luud leidus vähem kui teisi, kuid hetkel veel ei ole alust arvata, et mõne kehaosa matmist eelistati teisele või et mõnele kehaosale oleks saanud osaks eriline kohtlemine.

Hambaid oli ka, kokku 83 tükki (mõned olidki vaid tükid). Rauaaja inimestele kohaselt olid hambad eluajal hästi hoitud, hambakivi oli märgata vaid kahel neist ning hambaauke oli näha vaid kuuel kroonil.

Loomaluid ei ole veel põhjalikult läbi vaadatud, enamjaolt oli tegu küll pisinäriliste lõualuudega, mida leidus pea kõigis kihtides. Pealmistes pinnasekihtides oli ka jäneste tagajalgade luid ning mõned hobuse jalaluud (sellised väiksemad, hobuse reieluid me päris ei leidnud). Ainsana kalme algusperioodist on teada, et suure kivi alt dateerimisele saadetud loomaluu kuulus veisele. Seega on kalmes nii uusi kui ka vanu loomaluid ja nende seas võib olla nii töö- kui ka toidulaualoomi.

Mis edasi saab?

Eks me peame materjali veel korralikumalt kaardile kandma ja analüüsima. Seda on põhjalikumalt mõtet teha pärast sellesuviseid kaevamisi, kus me loodetavasti lõpetame töö ”oma tarandis” ning siis võib terve matmisala leiud-luud kaardile kanda. Samuti sooviksime veel luid dateerida ning koguda lisaks ka isotoopanalüüside tulemusi, et täpsemalt teada saada, mida Aakre inimesed sõid ja millal nad surid. Ühesõnaga, tööd on veel palju.

Inim- ja loomaluukotike, mis sõitsid Belfasti dateerimisele ning isotoopanalüüsile.

Inim- ja loomaluukotike, mis sõitsid Belfasti dateerimisele ning isotoopanalüüsile.

Seni kogutud dateeringutest ja isotoopanalüüsidest aga kirjutame üsna pea.

*Tartu Ülikoolis on arheoloogilised leiud nummerdatud esmalt peanumbriga, mis viitab väljakaevamistele, ja seejärel alanumbriga, mis viitab üksikule leiule – Aakre esimese leiu peal on kirjas, näiteks TÜ 2410:1

Kivivare tarandkalme keraamikast

Anti kirjutab:

Et mul oli 2015. aasta algul hea võimalus koos Maarjaga üle vaadata kõik Aakre Kivivare tarandkalme kaevamistelt kogutud savinõukillud, siis jagaksin oma värskeid muljeid kõigi huvitujatega. Keraamika moodustas kõigist kaevamistelt saadud esemeleidudest ülekaaluka enamuse – kokku 2409 tükki, millest omakorda suurem osa olid väga pisikesed potikillukesed. Nendelt mingi asjalikuma teabe saamine on iseenesest omaette väljakutse. Vaid paar nõud olid säilinud nii suurte tükkidena, et võis lausa proovida tuletada nende kuju ja mõõtmed. Üks neist oli kuni veerandi ulatuses säilinud väike potike, mis ka varem on selles blogis figureerinud (vt https://aakretarandkalme.files.wordpress.com/2014/08/img_0175_.jpg), teine aga madal, umbes kuue sentimeetrise läbimõõduga liuake või taldrikuke, mis tänapäeva inimesele meenutab rohkem isegi tuhatoosi. Kes teab, vahest oli tegemist hoopis mingi muu nõu kaanega? Lisaks neile oli veel palju väikesi tükke, millel võis üht-teist sisukat välja lugeda, kuid mille põhjal polnud võimalik enam tuletada nõude algset suurust ja kuju. Tõepoolest, muinasaja osas on veel mõni müsteerium siiski jäänud….

Keraamika uurimine on üleüldse üks paras nikerdamine. Arheoloog Andres Tvauri on selle kohta kirjutanud nõnda: „Arheolooge võib laias laastus jagada kaheks: ühed armastavad savinõukilde ja teised vihkavad neid. Arvestades keraamika uurimise senist seisu Eestis, kaldun arvama, et keraamika vihkajad on meil ülekaalus. Veelgi enam, keraamikauurijaid peetakse kolleegide hulgas veidrikeks. Eeldatakse, et neil on kuidagi erinev närvikava, kuna nad suudavad kõledates ja tolmustes leiuhoidlates tutvuda kümnete tuhandete pisikeste savitükikestega, mis võhiku arvates on äravahetamiseni sarnased.“ (Andres Tvauri „Eesti hilisrauaaja savinõud. – Muinasaja teadus, 16. Tartu–Tallinn 2005, lk 7).

Omalt poolt ütlen niipalju, et enamik savitükikestest tunduvad tõepoolest äravahetamiseni sarnased. Õnneks ei pidanud me piinlema kõledas leiuhoidlas, vaid saime seda tööd teha mugavalt ülikooli arheoloogialeidude pesemise ruumis, mis on valgusrikas ja parajalt soe. Paari tuhande aasta vanuse muinaskeraamikaga tegelemise taustaks sobib väga hästi kuulata raadiot Retro FM – annab asjale kohe õige meeleolu.

Mida me siis õigupoolest tegime?


Seda, kas killul on peal tekstiilijäljendid või riiped, on kõige parem uurida valguse ja varjudega mängides.

Kuni umbes meie ajaarvamise 11. sajandini valmistati potte ja kausse mitte pottsepakedral, vaid käsitsi, kinnitades savist linte üksteise peale. Nõnda on tehtud ka kõik Aakre tarandkalmest leitud nõujäänused. Kuid nii nagu me tänapäeval ei kata kallite külaliste ootuses peolauda plekkämbritega või ei keeda suppi kristallkarahvinis, nii oli ka iidvanadel aegadel erinevatel anumatel erinev otstarve. Toiduainete hoidmiseks ja toiduvalmistamiseks mõeldud potid on üsna robustsed ja konarliku pinnaga, nende tegemisel on savimassi sisse segatud kivipuru. Arheoloogias kutsutakse neid nõusid jämekeraamikaks. Nii-öelda serveerimis- ehk lauanõud on aga märksa ühtlasema ja siledama viimistlusega ning nende savimass sisaldab peenikest kivipuru või liiva. Taolised nõud on muinasteaduses tuntud peenkeraamikana. Püüdsime iga tüki puhul määrata, kas see võis pärineda jäme- või peenkeraamilisest nõust, kuid sageli osutus see ülesanne eelkõige väiksemate kildude puhul võimatuks. Tulemus sõltub palju ka inimesest endast – ilmselt ei leidu kaht uurijat, kes keraamikat ühtemoodi määraks – ning isegi sellest, kas teha seda tööd puhanult või mitte.

Potikildude näppimisega kannatab tegeleda enamasti vaid kuni paar tundi, siis on pea sellest virrvarrist paks ning palju ei puudu, et hakkad end ise juba (katkise) savinõuna tundma. Kuna uurija ja uuritava vahel peaks siiski püsima mingigi distants, on seetõttu kasulik keraamikat korraga mitte liiga pikalt vahtida.

Märkisime leiunimekirja veel, kas kild pärineb nõu suuavast või põhja küljest ning kas ta on kaunistatud. Tarandkalmetest leitud nõude katketel võib vahel leida riidekanga vajutusjälgi (nn tekstiilkeraamika) või on nõu pinnale rohu või muu säärasega tõmmatud pikad riiped (nn riibitud keraamika). Üksikutel juhtudel näis ka, et nõule on enne põletamist ümber tõmmatud mitu keerdu nööri, mis on jätnud anuma küljele nöörijäljendi.

Nii üllatav kui see ka ei tundu, pakub keraamika uurimine vahel ka emotsionaalselt eredamaid hetki. Näiteks kui märkad muidu ilmetul potikillul ühtäkki sõrmejälge, mille on sinna jätnud muinasaja inimene, keda sa uurida püüadki. Sõrmejälg justkui annaks isikliku kinnituse, et see muistne inimene on tõepoolest kunagi elanud ja toimetanud. Sõrmejälgede suuruse põhjal on juba varem oletatud, et savinõusid valmistasid peamiselt naised ja noorukid. Ka küünejälgi leidub potikildudel üsna tihti – mõnikord on nõu pinda lausa kaunistatudki küünejälgedega.

Muuhulgas leidsime kaks servatükki, mis kuulusid ühele ja samale väga peenelt viimistletud kausile. Murdepinna järgi otsustades oli anuma purunemine toimunud juba ammu aega tagasi, vahepealse aja jooksul oli ühe tüki välispind ka hoopis tugevamini kulunud kui teisel. Tegime tükkidele rõõmu ning liimisime nad pärast sajandeid kestnud lahusolekut taas kokku. Jah, vahel peitub õnn väheses!


We have posted finds of the day and finds of the week on facebook and here, but this will be a short overview of everything we have found and done so far. A bit shorter in English than in Estonian. Again, sorry about that, but everyone is welcome to like us on facebook, comment and ask questions here or there.

Most of the finds are still in the zip-lock bags and are waiting for their turn to be washed, dried, renumbered and packed, but we have started a bit already. This process will take at least the whole winter.


Maarja cleanin a spiral finger-ring with a paintbrush. Another ring is right to her in the jar with distilled water.

  • Fibulae:

A whole ”pahksõlg”


Head-shield fibula.


Disc fibula, note the enamelled ornament in the centre.

Very common finds from Roman Iron Age are bow fibulae that work just as safety pins. These fibulae have been categorised in several different groups and subgroups. The typology allows us to determine their usage time with the precision of a few centuries . The earliest of the found fibulae was probably the ”pahksõlg” that was used in Lithuania during the change of 2nd – 3rd centuries AD.

  • Finger-rings:

Spiral finger-ring

Most of the finger-rings were spiral which is rather typical to the era if tarand-graves. We also found a closed and rather large finger-ring with possible ornaments on it, but we are in the middle of cleaning it.

  • Bracelets:

Most of the bracelets were rather fragile.




  • Necklaces:

We found some parts of necklaces separately as well as connected:


Two nice-looking bronze spirals.


Bronze beads.


Beads and spirals on am iron wire – fragment of a necklace.

  • Pottery shards:

Most of the pottery shards were found from the edges of the excavared tarand, especially the ends. That phenomenon has been noticed earlier, too. The more thorough analysis to see what kind of pottery shards from what eras were in which areas of the tarand and attempts to reconstruct some of the vessels will be done during winter.


”quarter of a pot” – you can see the upper rim and the base of the pot as well as the lovely carinated wall.


Shard with cord impression.


Most of the pottery shards were like that.

Is some cases we did find rimsherds which makes the reconstruction a bit easier, hopefully we have enough of these kinds of fragments. In addition to the ”quarter of a pot” we found fragments of a small plate or some kind of a lid. The latter had the fingernail imprints of the maker.

  • Bones:

We did find both human and animal bones.

Quite from the topsoil we found some horse bones. These were a few foot bones without any cut- or scraping marks. Therefore we suggested that the bones got to the grave rather recently. About 10 cm from the topsoil, we found several rabbit bones, at least from two rabbits. As rabbit bones are quite common to find from stone graves, we will analyse these bones a bit closer – maybe the bones got to the grave from an Iron Age stew!

In addition to rabbits, there were bones of several small rodents who have probably died in between the rocks and the rainfalls have washed the bones deeper.

The amount of inhumed human bones was interestingly high for South Estonian tarand-graves. Earlier excavation sepoert have stated that they have mainly found cremated bones. As there were no osteologists at that time and most of the bones have not preserved, we do not know exactly ehrther that was true.

There were no intact skeletons in the grave, everything was commingled. The bones and teeth were scattered in between th stones. The amount of teeth was also surprisingly high – there were both deciduous and permanent teeth, mostly in very good condition. We noticed only two teeth with carious lesions, but we might see more after washing the bones.



A proximal foot phalanx, no pathologies.


The petrous portion of a right temporal bone aka earhole from the inside.


Fragment of a long bone – probably humerus. One of the largest and longest fragments we had.

In addition to teeth we had quite a lot of finger- and footbones. One of the toes had ven a pathological condition – the proximal and medial phalanx had fused, so that the toe could not have been flexed any more.

  • Cremated bones:

Three fragments of cremated long bones.

Large amount of the found bones were cremated. Most of these were small long bone fragments or bits from the cranial vault. Nevertheless, the amount of cremated bones was smaller than expected.

  • Glass:

Glass can be either good or bad for the archaeologists. We did find some fragments of oily-looking old fragile glass, but at the same time we found fragments of plexiglas from a corner. Hopefully someone had broken something and buried the shards in between the stones.

  • Charcoal

We also found less charcoal than expected. At least now it is certain that the dead were not cremated on the tarand-area we excavated this year. We did collect and packed in aluminium foil several charcoal, bone and pottery fragments for further radiocarbon dating and other analyses we might be able to conduct.

One we did not find were defined bone clusters. That would have been extremely useful for Anu as she is studying human bones and a defined bone cluster would have given information about how many people may have been cremated and buried together, whether all of the body parts were cremated or brought to the grave and much more.


More about the work and analyses in autumn.



Oleme küll kirjutanud päeva ja nädala leidudest, kuid mis me siis kokkuvõtteks leidsime ja mida see kõik meie jaoks tähendab? Enne kui esemeid ja luid saab üldse uurima hakata, tuleb nad puhastada pinnasest. Luud ja savinõukillud pestakse, kuid enamik pronksesemeid puhastatakse pinnasest pintsliga. Eks see kokkuvõte ole seepärast esialgne, sest kõiki leide me ei ole jõudnud kotikestest lahti lammutada ega pesta. Sellega läheb ikka päris palju aega.


Maarja pintsliga sõrmust puhastamas

  • Sõled

Iseloomulikuks esemeliigiks rooma rauaajale on kaarsõled, mis töötasid haaknõela põhimõttel. Need sõled on jaotatud mitmetesse eri tüüpidesse ning alatüüpidesse. Koostatud tüpoloogiate abil saab nende kasutusaja määrata paari sajandi täpsusega.


Terviklikult säilinud pahksõlg

Vanimaks kaevamistel leitud sõleks on pahksõlg, mis levis Leedus 2.-3. sajandi vahetusel. Ilmselt võib ka meie pahksõle 3. sajandi algusesse dateerida. Selle leiu näol on tegemist ühe varaseima leiuga Aakre kalmest.



Selline peakilpsõlg on Kagu-Eestis täiesti unikaalne ning sellele vastetega otsimisega läheb veidike aega. Praegu on lähimateks vasteteks Põhja-Eestist leitud veidi suuremad kolmnurkse peaga peakilpsõled.



Emailitud ketassõled on dateeritud 4.-5. sajandisse ning täiesti kohalikud ja iseloomulikud Kagu-Eestile ja Põhja-Lätile. Eriti iseloomulik Kagu-Eestile on sõle keskel olev nõgusate külgedega romb, mida leidub ka teistel piirkonna ehetel. See leid on üheks vanimaks rooma rauaajal kalmesse sattunud esemeks.

  • Sõrmused:


Enamik leitud sõrmustest on spiraalsed, mis on üpriski tüüpiline tarandkalmete ajale.

Sellegipoolest leidsime ka ühe kena kinnise mehise sõrmuse. Võib-olla on see sõrmus ka kaunistatud, kuid see selgub puhastamise käigus. Piltigi hetkel ei ole, sest see sõrmus on destilleeritud vee purgis (võib veidi näha nt ülalpool Maarja sõrmust puhastavast käest paremal, purgis). Kinnised sõrmused on samaaegsed pahksõlgedega ning koos sellega on tegemist vanimate leidudega kalmest.

  • Käevõrud:

Käevõrud olid meil üldiselt üsnagi haprad.




  • Kaelakeede osad:

Leidsime kaelakeede katkeid nii ühendatult kui ka eraldi.


Kaks kena spiraali.




Helmed ja spiraalid raudtraadile lükitult

  • Savinõude killud:

Savinõude kilde oli enim kaevatud tarandi servades, eriti otstes. Seda on varemgi täheldatud, nii et ehk on sel mingisugune varjatud või lihtne ja loogiline tähendus. Eks me vaatame ja mõtleme. Milliste ajastute savinõud olid millises piirkonnas ja kui palju on võimalik nõusid rekonstrueerida selgub talve jooksul.


”veerand potti” – näha on nii ülemist kui ka alumist põhjaserva, lisaks kaunis nivendiline profiil.


Nöörivajutusega savinõu kild.


Enamik savinõude kilde olid sellised.

Savinõude kilde oli leidudest kahtlemata enim. Erines nii nende suurus kui ka välisilme. Mitmel savinõukillul oli peal kaunistus – suutsime tuvastata nii nööri kui ka tekstiilivajutusega kaunistatud nõude jääke. Mõnel puhul leidsime nõu servatüki, mis on arheoloogile eriti hea uudis, sest piisava koguse servakildude abil on võimalik taastada nõu suu või põhi ja nii saab teada, kui suure ja millise anumaga oli tegu.

Erilisemad keraamikaleiud seekord olid pea veerand potti ning jupikesed väiksest taldrikust või kaanest. Viimase peal oli näha ka valmistaja küünejälgi.

  • Luud:

Luid oleme leidnud mitmesuguseid: nii inimeste kui ka loomade omi.

Üsna kalme pealt leidsime hobuseluid. Tegemist oli üksikute jalaluudega, millel ei olnud esialgu näha ei lõike- ega kraapimisjälgi. Seetõttu võib arvata, et hobuseluud olid sinna sattunud hilisemal ajal, ehk oli mõni metsloom surnud hobuse jala kalmele peitnud ning sinna unustanud.

Kümne sentimeetri sügavuselt kalme keskosast tuli aga välje mitmeid jäneseluid. Kuna kokku saime kolm kannaluud, siis kahtlemata oli tegemist vähemalt kahe jänesega – igaühel on ju vaid kaks tagajalga. Varasemast ajast on teada, et kivikalmetes leidub jäneseluid. See, kas jäneseluu sattus kalmekivide vahele hautisepotist või jäi haavikuemand kivide vahele ise kinni, näitab luude põhjalikum analüüs: otsime lõike- ja hambajälgi ning vaatame täpsemalt, kui suur osa jäneste skeletist oli esindatud.

Lisaks jänestele ja hobusele leidsime mitmeid linnuluid ning pisinäriliste luid. Kuna nende luud on väiksed ja hiired elavad ka ise kivide vahel, siis võisid need luud pinnases sügavamale sattuda kas või suurema vihmaveega.

Inimluid leidus, Lõuna-Eesti tarandkalmete kohta oli põletamata inimluid üllatavalt palju. Seni on väidetud, et peamiselt on leitud just põletatud luid ja põletamata luud on haruldus. Samas, varasematel kaevamistel ei ole reeglina inimluude uurijaid kohal olnud ja et luid enam kuskil näha pole, ei saa me neid arvamusi kuidagi kontrollida.

Ühtegi terviklikku skeletti kalmes küll ei olnud. Kivide vahel oli siin-seal luutükke ning erakordselt palju oli hambaid. Kokku me neid veel lugenud ei ole, kuid hammaste seas oli nii piima- kui ka jäävhambaid, mõned kulunud ja teised kulumata. Auklikud oli vist ainult kaks hammast, leidude pesemisel võib aga veel mõni välja tulla.


Varbalüli, patoloogiata seekord.


Parempoolse oimuluu kaljuosa e kõrvaauk seestvaates.


Pika luu katke – tõenäoliselt õlavarreluu. Üks suurematest ja uhkematest fragmentidest.

Üllatavalt palju oli hammaste kõrval ka varbaid ja sõrmi. Ühel varbal ka väike patoloogia. Nimelt olid kaks varbalüli niimoodi kokku kasvanud, et omaniku varvas ilmselt enam ei paindunud. Tõenäoliselt oli tegemist väikse traumaga, mis sedaviisi paranenud oli.

  • Põlenud luud:

Kolm põlenud luu kildu. Näha on tumedat serva ja vasakpoolsel on seestpoolt näha musta läikivat pinda.

Suur osa leitud luudest olid  põlenud. Enamik luudest olid üsna väiksed pikkade luude katked ehk siis käte-jalgade luude jupikesed. Üsnagi palju oli ka koljuvõlvi katkeid. Siiski oli põlenud luid vähem kui oleks eeldanud.

  • Klaas:

Klaas võib olla arheoloogi jaoks nii hea kui ka halb. Kivide vahelt leidsime paar vanemat sorti klaasikildu, mis oli oma väljanägemiselt õline ning ähvardasid kihtide kaupa pulbriks laguneda. Samas leidsime ühe tarandi nurga juurest ohtrasti pleksiklaasi. Ilmselt on keegi midagi ära lõhkunud ja killud kivi kõrvale mulla alla peitnud.

  • Süsi

Sütt leidsime samuti vähem kui esialgu arvasime. Vähemalt on kindel, et surnuid ei põletatud selle tarandi alal, kus me kaevasime. Siiski suutsime sügavamatest kihtidest söedateeringuteks piisavalt sütt kokku korjata, nii et järgmiseks aastaks oleks teada, mis ajal on need puutükid söeks saanud. Söe pakkisime saastumise vältimiseks fooliumisse. Nii tegime ka luudega ja keraamikaga, mida soovime dateerimiseks ja analüüsimiseks saata. Tõenäoliselt ei saa kohe kõiki analüüse, mida tahaksime, kuid eks me tasapisi kogume.


Üks, mida me aga seni veel leidnud ei ole, on luupesad. Eeskätt ootas põlenud luude pesa Anu, sest tema uurimisteemaks on just inimluud ning korralik kompaktne luupesa oleks tööd kõvasti hõlbustanud. Siis oleks saanud teada, kas ühekorraga on põletatud mitu või vaid üks inimene või on inimesed põletatud eraldi, aga hauda asetatud koos. Samuti oleks huvitav teada, kas luupesade hauda asetamisel järgiti mingeid kindlaid reegleid. Rootsist on, näiteks, teada, et kuigi tegemist on põletusmatusega, on vahel luud maasse asetatud anatoomiliselt korrektselt – jalad ühes, pea teises otsas.


Edasistest etappidest ning analüüside tulemustest juba sügisel.


Kaevamiste lõpp

Kui viimased kaks nädalat on Kivivare tarandkalmel kuulda olnud kühvlite kolksumist, inimeste jutuvada ning sõelade sahinat, siis nüüd on seal vaikne. See tähendab, et arheoloogilised väljakaevamisel kalmel on peaaegu lõppenud. Peaaegu seepärast, et päris valmis me ei saanudki.

Tavaliselt kaevatakse muistised loodusliku aluspinnaseni ehk uuritakse läbi kõik, mis on seotud olnud kunagiste inimeste tegevusega. Meil jäi loodusliku aluspinnaseni vaid loetud sentimeetrid ning kaks väga suurt kivi. Selle suvega püüame juba avatud kaevandiga siiski ühele poole saada, samas ei ole hullu, kui midagi ka järgmisesse aastasse jääb.

Kuigi jõudsime postitada facebooki üsnagi palju pilte, avastasime, et blogi pidamine kaevamiste kõrvalt on erakordselt keeruline, sest õhtuti pärast tööpäeva lõppu, täis kõhu ja troopilise kuumusega, on pea tühi ning mõtteis mõlgub pigem magamine kui päeva kokkuvõtmine. Seega, müts maha nende ees, kes on suutnud kaevamiste ajal korralikku ajaveebi pidada. Meie aga teeme vigade paranduse ning postitusterea täiendamise alles nüüd, pärast töömaratoni.

Viimane kaevamiste nädal läks kuidagi eriti kiiresti. Esmaspäeval-teisipäeval lootsime, et jõuame plaanituga valmis. Tagasilöök tuli siis, kui saime aru, et mõned suured kivid on tõepoolest hiiglaslikud ja nende väljaveeretamine võttis märksa rohkem aega, kui arvasime. Otsustasime, et ei hakka liialt kiirustama, end ja teisi traumeerima, lõpetame ikka ettenähtud ajal ning käime jõudumööda veel mõne päeva kalmel viimaseid sentimeetreid maha koorimas.

Viimase nädala ”leiusaak” oli kesisem kui esimesel nädalal. Peamiselt oli selleks põletatud ja põletamata inimluid ning savinõukillud. Sellegipoolest oli sattunud kalme alumistesse kihtidesse ka mõned muud leiud, näiteks paar spiraalsõrmust, paar väikest spiraalset käevõru (vt üht neist pildilt – kaks paralleelset traadijuppi mõõdulindi all),

Aakre tarandkalme kaevamised 778

poolik kärbissõlg ning kinnine sõrmus. Viimane tuli ühe suure kivi väljavõtmisel selle küljes olnud mullast ning oli tuld saanud. See on huvitav, kuna teised metall-leiud on enamasti põlemata. Ilmselt oli sõrmus kadunukesel sõrmes olnud ka veel tuleriidal.

Leiud olid peamiselt kivide vahel. Kivikihte lugesime kokku kuus, kuigi tõenäoliselt olid mitmed kivikihid kalmesse pandud korraga. Kindlalt võis eristada kolme erineva suurusega kivide kogumit: hiiglaslikud, suured ja väiksed sisetäidise kivid. Selle illustreerimiseks on parim vaadata fotosid.

Hiiglasliku kivi liigutamine

Hiiglasliku kivi liigutamine

Suure kivi veeretamine

Suure kivi veeretamine


Väikeste kivide korjamine

Suurteks kivideks võiks pidada tinglikult selliseid, mida ühe käega enam tõsta ei jaksanud kuni sellised, mille mehed kahekesi ilma songa saamata kaevandist välja tõsta jaksasid.

Hiiglaslikke kive eemaldasime väiksemate kivide, puulati (kiige) ja raudkangiga. Ladusime kangi ja kiige abil suure kivi alla väikseid, nii et suur kivi tõusis kalme müürini ja siis lükkasime-tõmbasime, kuni kivi välja saime. Sääraseid hiigelkive oli tarandimüüride sees kümmekond. Kaks hiigelkivi jäävad ootama vintsi või mõnda muud tehnikaimet, sest ei suutnud me neid liikuma saada ei kavaluse ega jõuga.

Ilmselt olid esmalt laotud tarandi müürid, seejärel pandud sisse täiteks hiiglaslikud ja suured kivid ning siis mitmes kihis väiksemad täitekivid. Mis etapis luid ning esemed tarandisse  asetati, selgub andmete läbitöötamise käigus, seni aga tundub, et need pandi kalmesse siis, kui mingi kiht täitekive oli juba olemas.

Viimase nädalaga saimegi aru, miks on tarandkalmeid kutsutud monumentaalseteks hauaehitisteks. Kui maa pealt tundus kalme üsnagi lapik ja mitte nii väga monumentaalne, siis mida sügavamale me jõudsime, seda uhkem vaatepilt avanes.

Aakre tarandkalme kaevamised 780

Kalme kagunurgast vaadatune, väikeste kivide täidis on eemaldatud, suured kivid on veel näha.

Kalmemüüride servade sirgeks saamine pidi olema tõsine töö. Meie oleme seetõttu tarandkalmeist veelgi rohkem vaimustuses. Need ehitised valmisid kunagi suure töö ja vaevaga ning selleks, et jääda. Võib ainult arvata, kes olid need inimesed, kellel oli privileeg saada pärast surma sinna maetud.

Äärevareni me sel aastal ei jõudnud, kuid sellega jätkame kindlasti juba järgmisel suvel. Laiendame kaevandit ka kalme keskmisele osale, järgmisesse tarandisse, mis peaks olema ajaliselt varasem tänavu kaevatust. Siis saab ehk parema pildi sellest, kas ja kuidas olid esemed ja luud omavahel seotud. Selleks ajaks on meil läbi töötatud ka selleaastane leiumaterjal ning loodetavasti on kohale jõudnud ka söedateeringute tulemused.

Ka järgmine aasta hoiame teid kaevamistega kursis ning niipea kui Edgar saab valmis 3D mudelid, meie levikuplaanid jms, postitame need ka blogisse. Varsti lisame ka videosalvestusi ja muud põnevat, mis arheoloogide ja kalmega seotud.


Màiri talks about the excavation

I was invited to join this excavation by Anu and immediately leapt at the chance to experience archaeology in Estonia – not quite realising what I was agreeing to.  I’ve certainly enjoyed my time here, although I wasn’t quite ready for everything.  The discovery that mosquitos and horseflies will go through three layers of bug spray is certainly something that won’t leave me in a hurry.  On the same note, finding out after a week that I’m actually allergic to the things will be a cherished memory for years to come.  Other surprises include the far more relaxed attitude to excavation that Liz discussed the other day (I think it’ll take me a while to get used to wearing shoes again whilst on site) and the wild abandon with which people get naked here.

Outside of excavating, I think the most fun has been finding out about the different culture and (very) different language.  Estonian is a ridiculous language to try and learn by the way, even the most basic words.  I feel I should take this opportunity to apologise to everyone who had to listen to me butchering the language (you poor people).  My favourite discovery has definitely been the swings – in the UK swings are for one or two people at a time, sitting down and doing relatively little except swinging.  The great big swings you stand and swing together on are so much better!  Especially when accompanied with songs.

Basically, I’d just really like to come back again.  That’s what I’m getting at here.  Although if someone could get rid of the mosquitos first that’d be pretty awesome.


Kui Anu mind Eestisse kaevamistele kutsus, haarasin võimalusest kohe kinni, kuigi ei teadnud veel täpselt, millega end seon. Kahtlemata olen nautinud kogu siin viibitud aega; mitmed asjad siin tulid siiski mulle üllatusena. Avastus, et sääsed ja parmud on valmis mind hammustama ka läbi kolme putukatõrjevahendi kihi, ei lähe kindlasti kiiresti meelest. Samuti jääb mulle meele ka see, et olen ilmselt nende hammustuste vastu allergiline.Üllatuste sekka kuulub ka mõnus vaba atmosfäär, millest Liz varasemalt rääkis (ma arvan, et mul läheb veel mõnda aega, et taas harjuda  objektil jalanõude kandmisega) ja see, et inimesed koorivad end probleemideta alasti nii sauna kui ka ujuma minnes.

Kaevamiste kõrval on kindlasti olnud põnevaim tutvuda kultuuri ja seni kuuldutest niivõrd erineva keelega. Eesti keelt on hirmnaljakas ja keeruline õppida, isegi kõige lihtsamaid sõnu. Siinkohal on mul tunne, et peaksin vabandama nende ees, kes on kuulnud selle keele väändumist. Minu kindel lemmikavastus on kahtlemata külakiik – Suurbritannias on kiiged maksimaalselt kahe inimese jaoks ja kiige peal ei tehta eriti midagi muud peale kiikumise enda. Siin on aga suured kiiged, kus saab peal seista ning eriti tore on siis, kui ka lauldakse.

Põhimõtteliselt, mulle meeldiks siia väga tagasi tulla. Kuigi, keegi võiks sääskedest lahti saada.


Väljavõte Madli etnoloogiliste välitööde päevikust

Alustasime tänast päeva kell 8 kohvi, tatrahelbepudru ja vorstisaiadega, nagu ikka (välja arvatud tatrahelveste osa), ja sõitsime kella 9ks kaevandisse. Pärastlõunaks lubas vihma, aga ilmateade pole kaevamiste jooksul seni täpsusega väga hiilanud ja hommik oli igatahes soe ja päikesepaisteline. Liiga palav sellegipoolest polnud, sest õnneks asub kaevand enamjaolt puude vilus. Hommikupoolik möödus asjalikult, kuid lõbusas meeleolus. Arutlesime kaevamise ajal juba tavapäraseks saanud lingvistiliste küsimuste, kultuuriliste erinevuste ja popkultuuri üle ning vahepeal lipsas sisse mõni järjekordne laulukatke. Aeg-ajalt lendasid kaevajatele sülle kommid, mis aitasid meeleolu hoida ja motivatsiooni tõsta. Samuti toimus lühike, kuid efektiivne õpituba, pärast mida oskavad kahtlemata kõik osalised teha vahet vihmaussi esi- ja tagaosal.

Hakkame lähenema looduslikule pinnasele, mis tähendab, et leide on jäänud vähemaks ning tumeda mulla alt tuleb nähtavale heledamat pinnast. Samuti on nii sügaval suhteliselt vähe kive, mistõttu on kaevamine palju mugavam kui varem. Leidude vähesust näitab muuhulgas fakt, et esimene tahhümeetriga leidude sissemõõtmine toimus alles kell 11 ning kokku mõõtsime ennelõunal ainult kaks korda. Nüüd, kus hulk suuremaid kive on kaevandi kõrvale vinnatud ja allesolevad on kaevandi pinnaga võrreldes senisest kõrgemal, on inimesed kolinud kividelt rohkem maha istuma.

Pärastlõunal tabas meid kõva vihmasabin, mille eest jooksime Kivivare talu sauna eesruumi peitu. Vahepeal jäi vihm mõneks ajaks järele, nii et jõudsime leiud sisse mõõta, aga uue vihmahoo tõttu ei õnnestunud enam kaua tööd teha. Aeg oli samas juba sealmaal, et võis tänaseks süümepiinadeta lõpetada  ja päevaga täitsa rahule jääda. Päeva ilusaima leiu tiitlile pretendeerivad seekord kaks asja – ilusate jäljenditega savinõukild ning klaasijäänused.

Madli writes a little about today:

As usual, we started today at 8 am and were at the site by 9 am. The weather was nice and the morning passed well. While excavating we talked about linguistic questions, cultural differences and pop culture, which has already become a habit (a fun one though). At times some candies flew into our laps to keep us motivated. In the meantime we had a short, yet effective workshop. Hard to describe, but at least the participants can differentiate between the front and back end of a worm now.

We’re getting closer to the virgin soil of the area, meaning less finds and seemingly lighter looking soil. The lack of finds is illustrated by the fact that we actually started measuring them in around 11 o’clock when we finally decided to have some fun with our precious total station. Now people have started to relax and really enjoy the scene after the massive stones have been hurdled away and the remaining ones are just sitting there and not disturbing that much. The time to actually sit on the ground and not on the stones has finally arrived.

We had some rain in the afternoom and, of course, we did find our shelter in the sauna. There was a slight disturbance in the force (of the rain) and as such we found some time do some actual work, but we only managed to take the coordinates of a few finds and not much else. Oh well, the time was late anyway and therefore we just called it a day. We had been pretty productive anyway so… Anyway, the two main contestants for the find of the day are: an awesome pottery shard or some pieces of glass.



Liz talks about her excavation experience in Estonia

I came to Estonia for a digging holiday away from my usual job in working for York Archaeological Trust. There are some stark differences between archaeological practices here in Estonia and back home in England which have caused great discussions between myself and native excavators. To my knowledge it is mandatory on commercial excavations in the UK to wear steel toe capped boots at all times on dig sites. This should usually be accompanied by a high vis jacket and hard hat displaying company logos. You can never dig in shorts.

During excavations at the tarand-grave people get in amongst the large stones that mark the grave site with their bare feet and could shift soil in their bikinis if they wished. I cant quite bring myself to that but dig in shorts and trainers, not trusting myself not to impale or otherwise injure my feet and religiously smother my pasty legs in insect repellant in the vain hope that the mosquitoes will leave me alone. I have more than fifty large bites on my legs alone.

When I return to site in York I will hide my painful advert for Brits abroad in combat trousers and don my work boots, despite the similarly roasting summer being experienced in both locations. Despite not fully embracing usual Estonian excavation attire I have appreciated the freedom, and relaxed attitudes on site compared to what I am used to in the UK. This includes enjoying a beer and a sunbathe between shovelling dirt.

Tulin Eestisse vahvale kaevamisretkele, eemale oma põhitööst Yorkis Inglismaal. On selge, et kaevamispraktika siin Eestis ja kodus Inglismaal on üsna erinev – eks oleme sel teemal ka palju arutanud. Näiteks on brittidel minu teada kohustuslik kanda kaevamistel alati raudninadega jalatseid. Sellele lisaks pistetakse Ühendkuningriigis selga veel helkurvest ja kiiver koos vastavate firmade logodega. Lühikestes pükstes kaevamist küll ette ei tule.

Tarandkalme kaevamistel ronivad inimesed kalmekivide vahele lausa paljajalu ning võivad seal töötada lausa ujumisriietes. Päris hästi ma sellega küll ei kohandu ja pole lühikestes pükstes kaevandisse roninud, kuna pole kindel, et ma oma jalgu kogemata ei vigasta. Oht on suur. Loodan siiski, et meeletu mutukatõrjevahend suudab igasugu elukad minust eemal hoida. Ilmselt küll asjatult, kui arvestada, et mu jalgadel on juba enam kui viiskümmend erinevat putukahammustust.

Yorki naastes peidan oma üdibritilikud jõledad sõjeväemaigulised püksid ja saapad, ilm on tegelikult  ju sealgi samalaadne. Ma pole küll päris omaks võtnud eestimaist nappi kaevamiskostüümi, aga siinne vabadus ja muhe suhtumine kaevandis on midagi uut ja mõnusat. Mulla kühveldamise vaheajal päevitamine ja väike karastava märjukese nautimine on igaljuhul integraalne osa sellest kogemusest.


Meie meeskond

Short stories about the people excavating, not in English, sorry. We might translate it at some point…

Sellest, kes meil siin Aakres kaevavad, saate lugeda siit:


Maarja Olli: Tartu Ülikooli doktorant. Kaevandi kindlakäeline juhataja. Huvitub rooma rauaajast ja seetõttu loomulikult ka tarandkalmeist. Loodab leida palju ehteid, ornamenteeritud esemeid ja inimesi, kes nendega seotud olid. Vabal ajal hoolitseb oma vabakasvatusega kassi, Kurista Kuurvürsti Kurnjäuskase eest.


Anu Kivirüüt: Sheffieldi ja Tartu Ülikooli magister ja septembrikuust ka doktorant. Kaevandi kindlakäeline juhataja. Uurib inimluid, eriti neid mis pärinevad rooma rauaajast ja on põletatud. Põlemata inimluud on ka toredad, kuid soovib siiski leida korralikku pesana hauda asetatud põletusmatust. Tema kass Rulle, Maarja kassi vend, kolis mõnda aega tagasi Supilinnast Ihastesse.


Pikne Kama: Tartu Ülikooli doktorant. Huvitub folkloorist, arheoloogiast ja surmakultuurist. Vabal ajal teeb sohu auke ja otsib rabalaipasid. Seni pole veel ühtegi leidnud, ehk õnn pöördub peagi.


Allar Haav: Southamptoni ja Tartu Ülikooli magister. Ühendab füüsilise ruumi virtuaalsusega, unes näeb numbreid ning vabal ajal tegeleb arheoloogiliselt oluliste lingvistiliste üksikküsimustega ja joob õlut. Aakre kaevamistele sattunud peamiselt kohusetundest: eks ole vaja päästa kamraade digitaalkaosest. Põhiliselt on meelel sügavfilosoofiline mõtisklus: missugune on õieti vahe digitaalsel ja virtuaalsel reaalsusel ja kuidas see kõik kalmete ja taranditega seostub?


Anti Lillak: Tartu Ülikooli doktorant, Marguse vend. Jumaldab keraamikat ning tegeleb vabal ajal ka arheoloogiliselt oluliste lingvistiliste üksikküsimustega. Anti on ka pühendunud muusik ning arheoloogiaga tegeleb nüüd peamiselt vabast ajast, mis bändidega esinemisest üle jääb.


Margus Lillak: Töötab Kaitseliidus, on Anti vend. Kaevamistele sattus isiklike suhete tõttu (Maarja käskis, Antil oli ükskõik). Arheoloogiakraadi asemel on maastikuarhitektuuri magister, kuid on juba piisavalt kaevamistel osalenud, et võib kogenematutele paista arheoloogina.


Evelyn Fridolin: Õpib maailmakirjandust ja keeli. Hetkel, näiteks, soome keelt. Evelyn on osalenud kaevamistel juba 9 aastat (alustas 14-aastaselt). Enamasti on ta kaevamistel joonistanud, kuid nüüd kurdab tehnika pealetungi üle (teeme me ju joonistamise asemel kaevandist 3D mudeleid).


Màiri MacLean: Tuleb Šotimaalt Barra saarelt, Sheffieldi ülikooli magister. Teda huvitavad loomaluud ja Eesti, nüüd ka tarandkalmed. Tutvus kohalike sääskede ja parmudega ning sai teada, et on nende hammustuste vastu tugevasti allergiline. Sellegipoolest peab ta vapralt vastu ja pakatab entusiasmist.


Liz Eastlake: Sõitis kohale Yorkist, Sheffieldi ülikooli magister. Teda võib näha Jorviki viikingimuuseumis lastele arheoloogia põhitõdesid õpetamas. Huvitub luudest, eriti hammastest. Tema jaoks on kaevand olnud vägagi lahke: hambaid on palju. Kaevamiste ajal on avastanud enda jaoks ka pisinäriliste, eeskätt hiirte, lõualuud.


Liivi Varul: Tuleb Kesk-Eestist, viimasel ajal küll pigem Tartust, on arheoloogia magistrant. Huvitub luudest ja kivikalmetest. Eeskätt meeldivad talle küll kivikirstkalmed, kuid ka tarandkalmed on Liivi arvates põnevad.


Edgar Laksa: Teeb 3D-asju, on Tartu Ülikoolis teist aastat, kraadi veel ei ole. Õpetas Maarja ning Anu 3D-mudeleid tegema, aga ise teeb paremini. Ennustame talle helget tulevikku arheoloogiamaastikul.


Johannes Vilu: On veel noor, käib varsti juba keskkoolis. Loodame, et nakatasime ta arheoloogiapisikuga, sest just tema leidis meie esimese eriti uhke leiu: ketassõle.


Madli Oras: On kolm aastat õppinud arheoloogiat, kraadi veel ei ole. Kuna ta on õpib kõrvalerialana etnoloogiat, otsustas ta ühendada kaks meeldivat: Aakres teeb ta ka etnoloogiliste välitööde praktikat. Seetõttu klõpsab ta tihti pilte ning kutsub aeg-ajalt inimesi endaga sauna eesruumi privaatvestlustele. Õnneks on kõik siivas ja salvestatud ning hiljem võivad ka kaevamistel osalenud enda tegevust vaadata läbi Madli silmade.


Maria Smirnova: Teenekas arheoloog, magister. Huvitub semiootikast, isegi õppis seda. Meil on külas vaid lühikest aega, kuid annab ohtrasti nii semiootilist nõu kui ka laseb kellul kiiresti käia.


Janika Viljat: Arheoloogiamagistrant Tartu Ülikoolis. Huvitub tarandkalmeist ja põlenud luudest. Ise uurib küll Saaremaal asuvat Võhma kalmet, kuid ka Aakre oma paistab sobivat.